Teenimine karistusasutuse kaplanina eeldab jumalikku kutsumust pastoritööks. See on hingekarjase töö ainulaadse kogudusega erakordses keskkonnas.

Vanglakaplani töövaldkonnad on:

  • Jumalateenistused ja teised usutalitused
  • Individuaalne hingehoid ja nõustamine
  • Usulise suunitlusega sotsiaalprogrammid

Miks hingehoid vanglas?

Juba I saj. seati ametisse diakonissid, kes külastasid vange.

Nikaia kirikukogul 325. a said vaeste hoolekandjad ülesandeks ka vangide külastamise. Nad pidid olema ka vangile vajadusel usaldusisikuks.

19. saj. alguses diakoonia rajaja Theodor Fliedner hülgas karistusmeetodid, mis põhinesid hirmutamisel ja väitis, et sellised meetodid eraldavad kurjategijat üha enam ühiskonnast. Eesmärgiks peab olema vangide parandamine: õpetamise, jumalateenistuse, hingehoiu, jõukohase töö tegemise ning inimväärse kohtlemise kaudu.

Vanglate kaplaniteenistuse käsiraamat ütleb, et individuaalne hingehoid on kõige mahukam töövaldkond, mis ühtlasi iseloomustab kaplaniametit kõige rohkem. Vangistuses esitab inimene sageli religioosseid küsimusi. Mitmesugused piirangud ning õiguserikkumisega seotud hingelised ja elulised konfliktid (perspektiivitusetunne, süü ja õigluse probleemid, ebaõnnestumine lähisuhetes jm) kutsuvad esile religioosseid küsimusi.

Usulistele otsingutele juhivad kinnipeetavat süütunne ja südametunnistus, et on rikutud seadust ja põhjustatud kellelegi valu. Hingehoidja või siis kaplani roll on protsessi juures viibida, aidata toimuvat analüüsida ja näidata võimalusi liikuda edasi.  Kinnipeetava eesmärgiks peaks olema jõuda patutunnetuse ja väljapääsuni, et saada hukkamõistetud inimesest päästetuks.

Pöördumise ehk identiteedimuutuse korral on tegemist protsessiga, milles inimene hakkab analüüsima oma elu ja otsima vastust küsimustele: Kes ma olen? Miks ma olen?

Usulise pöördumise teljeks on üleminek enesekeskselt elutunnetuselt jumalakesksele. Kinnipeetava puhul tähendab pöördumine ka kriminaalsest tegevusest loobumist.

Hingehoidjad ei tohi protsessis osaledes ette rutata või tagant kiirustada. 

Kaplanitena peame omama kannatlikkust ning kindlalt teadma, et tegelikult ei oma ükski kaplan ega keegi teine meelevalda pöörata kuritegelikul teel karjääri tegevat inimest õiguskuulekale teele. See on Jumala töö, kes tahab anda inimesele uue elu. Aga selle otsuse saab teha ainult kinnipeetav ise. Meie oleme vaid teenäitajad, need, kes mõistavad teda ning kes on valmis taas ja taas temaga vaeva nägema, kes ei kaota lootust ning ei löö käega isegi siis, kui mõnikord kinnipeetav ise on juba loobunud vaeva nägemast.

Kristlik kriminaalpoliitika ei otsi vastust, kuidas karistada õiglaselt. Pigem otsitakse lahendust inimelu muredele, hädadele, üksindusele, eraldatusele ja hüljatusele. Seni pole suudetud välja selgitada vanglakaristuse põhjustatud kannatuste suhet nende kasuteguriga.

Mis siis on need murekohad?

Kõnelustes kaplaniga väljendavad kinnipeetavad suurt kaotusvalu ja ängistust, mida neis kutsub esile kodust ilmajäämine. Vangimineku tõttu muutuvad inimese tavaline, harjumuspärane elukorraldus ja ettekujutused. Vanglasse sisenedes rebitakse seaduserikkuja välja talle psühholoogiliselt ja geograafiliselt tuttavast keskkonnast. Väga lühikese aja jooksul peab ta toime tulema erinevate uute asjaoludega, näiteks teadmatus tuleviku ees, pikk karistusaeg või vangistuse emotsionaalne ja materiaalne mõju perele.

Võiks arvata, et korduvalt kristatud kurjategijail ei teki enam hingelist kriisi, kuid enamasti see nii pole. Ehkki ees ootab palju tuttavat, on alati siiski ka midagi uut. Olen märganud, et sisseelamise kulgu mõjutab tulija taust. Vallalistel ja varem karistust kandnuil toimub üleminek kergemalt. Kuid näiteks kodutud, meie mõistes asotsiaalid, kogevad kohe saabudes teiste kinnipeetavate tagakiusu ja põlgust.

Paljudel keskklassi kinnipeetavatel on näiteks kohustused pankade ees, liisingud, osalus mõnes firmas. Sattudes kinnipidamisasutusse, ei suudeta enam oma kohustusi täita.

Vanglasse sattunu seisab tihti kohe silmitsi ka perekonna purunemisega. Mõnikord arvatakse, et lahutus kerkib päevakorda alles hiljem, kui naine ei soovi või ei suuda vanglas karistust kandvat abikaasat ära oodata. Kahjuks võib see juhtuda juba esimestel vanglapäevadel.

K. L. Curran viitab eraldatusele lähedastest kui vangide ühele suuremale stressiallikale. Vangistuses on ülimalt keerukas isiklikke suhteid säilitada. Selline toimetulematus võib vangi psühholoogiliselt väga rõhuda. Hirm saada hüljatud lähedaste ja armastatute poolt ning kõik ohumärgid – lahutuspaberid, ühisest elukohast kolimine, telefonile mittevastamine, teiste kinnipeetavate vihjed jne – võivad vangile purustavalt mõjuda. Seepärast on nad ülitundlikud kõige mahajäetuse ja hüljatusega seostuva suhtes. Koduste kirjad ja isegi lühiajalised kokkusaamised võivad esile kutsuda kriisi kinnipeetaval.

([1] Curran, Kathryn L. Finding God Behind Bars: An Exploratory Study of the relevance on Conversions to criminology. Doktoritöö. Cambridge’i Ülikool, 2002. Lk 11.)

Kuuldes olukorrast, millesse on perekond sattunud seoses pereisa vangistusega, võib kinnipeetav sattuda sügavasse hingelisse kriisi.

Üheks kriisi esile kutsuvaks oluliseks faktoriks eeluurimisalustele on lähenev kohtupäev. See ei ole pikk ajavahemik, sest võib pärast teate kättesaamist kesta vaid mõne nädala, kuid mõjub siiski väga traumeerivalt. Seni inimene võib-olla ei mõelnudki kohtule, kuid muutub nüüd järjest närvilisemaks. Sarnast närvilisust võib täheldada ka vabanemiseks valmistuvate kinnipeetavate juures. Mida pikem on olnud vangistus, seda suurem hirm teda valdab.

Kohanemiskriisi võib võrrelda mõne teise traumeeriva sündmusega, milles ellujäänu kurdab abituse, kangestuse ja hirmutunde üle. Vabadusekaotus vanglakaristuse täideviimisel on kõige ilmsem ja väidetavasti kõige tõsisem ilmajätmine millestki inimesele üliolulisest. Kõik sellega kaasnev on väga mitmetahuline protsess ning mõjutab indiviidi mina-tunnetust.

Karistuse lõppeesmärgiks on, et ka väga rängalt eksinud inimene saaks lepitatud nii iseenda kui ohvri ja ühiskonnaga. Kaplani vaimulik töö ja riigi karistuspoliitika peaksid teineteist täiendama ja mõjutama. Vangla hingehoiul on võrreldes tavalise kirikutööga eripärad, millega peab arvestama – vang on karistuse surve all ja ei ole kõigis oma valikutes vaba. Kaplan ei ole ka tavaline vanglaametnik, tema töö eripäraga peaks arvestama ka vangla.

Autor: Olavi

[ Tagasi ]