Religioon ja spirituaalsus on tervise ja ravimisega seotud olnud läbi ajaloo. 1997. aastal arutati spirituaalse temaatika lisamist Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tervise definitsiooni. Praeguseks on spirituaalne mõõde tervisekontseptsiooni osa, mille uurimiseks Euroopas on loodud näiteks instituut Research Institute for Spirituality and Health (RISH), mis organiseerib enda all Euroopa-sisest uurimisvõrgustikku (European Research Network for Religion, Spirituality and Health). Spirituaalsus hõlmab elu tähenduse otsinguid, aitab raskustega hakkamasaamisel ja surelikkuse teadvustamisel ning aitab seega ületada eksistentsiaalseid kriise.

 

Hingehoiu üheks vormiks on kujunenud haiglahingehoid, mis võib olla  patsiendi komplekse ravi osaks. Paavo Kettuneni sõnul on meie ajastu inimesed harjunud valitsema oma elu üle. Haiguse ilmnedes puudutab mõte sellest, et ei suudeta valitseda oma tervist, valusasti. Tänapäeva head ravivõimalused on tekitanud usu, et haiguseid saab võita. Paranematu haigus annab sellisele usule tugeva hoobi. Raske haiguse ilmnedes võib olukord tunduda täiesti lootusetuna ja inimene satub kriisi, milles võib hakata otsima põhjuseid ja seoseid tekkinud olukorrale. Võidakse süüdistada ennast, lähedasi, arste või teisi inimesi. Hingehoidlik tugi aitab patsiendil leida sisemisi jõuressursse, aidates taastada rahu ja tasakaalu. See omakorda tõhustab ravikvaliteeti. Olukordades, kus meditsiin on võimetu, võibki ainsaks abiks olla toetav kohalolu, mõistmine, aktsepteerimine ja kaastunne. Oluline on säilitada ülim austus patsiendi mõtte- ja usuvabadusega seoses.  

 

Eksistentsiaalsed küsimused võivad esile kerkida juba diagnoosi saamise hetkest ning patsientide jaoks on oluline, et nendest saab rääkida. Raske diagnoosiga silmitsi seistes võib  emotsionaalse toe vajadus olla väga suur. Haigla hingehoidja saab olla toeks olukorra mõtestamisel, milles ühe osana võivad esile kerkida eksistentsiaalsed küsimused. Hingehoidlik tugi võib väljenduda lihtsalt kõrval olemises, käe hoidmises ja patsiendi jaoks olulistel teemadel arutledes. See eeldab empaatiavõimet, kaastunnet, toetavat kohalolu, oskust kuulata ja oskust tugevdada realistlikku lootust. Samas ei pea hingehoidlik tugi sisaldama arutelu Jumala või religiooni teemadel. Professionaalne hingehoid eeldab teoreetilisi teadmisi ja oskust aidata toime tulla teoloogiliste konfliktidega.

 

Haigus ja liginev surm võivad vallandada hingelise kriisi nii patsiendil kui ka patsiendi lähedastel. Patsiendi liginev surm võib põhjustada kriisi ka surijaga kokku puutuval haiglapersonalil. Surm on teema, millega ei pruugita toime tulla ja seda eriti nooremate töötajate puhul. Siinkohal on haigla hingehoidjal oluline roll toevajaduse märkamiseks ja sellele reageerimiseks. Haigla kontekstis saab hingehoidja pakkuda nõustamist ja vaimset tuge nii patsientidele, patsientide lähedastele kui ka meditsiinipersonalile erinevate probleemide leevendamiseks või lahenduste leidmiseks. Hingehoidliku toega saab vältida personali läbipõlemist. Samuti on läbi haigla hingehoiu võimalik korraldada erinevaid koolitusi, grupinõustamisi või supervisiooni raskete teemadega toimetulekuks.  

 

Hingehoidlikus mõttes on oluline aidata patsiendil ja tema lähedastel aktsepteerida raskest haigusest põhjustatud olukorda. Haigus võib muuta kogu inimese elukorraldust ja toimetulekut ning tihti kaasneb sellega suur segadus tunnetes. Dr. Christina Puchalski sõnul on spirituaalsuse ja tervishoiu suhet hakatud järjest enam uurima, keskendudes kolmele tähtsale teemale: surelikkus, toimetulek ja paranemine. Inimesed, kes toetuvad usule, tulevad paremini toime ka raskest haigusest põhjustatud kriisiga. On täheldatud, et nad on positiivsemad, õnnelikumad ja tulevad paremini toime näiteks ka valuga.  Puchalski viitab Ameerikas 1998.a teostatud uuringule (Assessing clinical outcomes patient satisfaction with pain management), mille kohaselt valuga hakkamasaamiseks kasutatakse tihti lisaks meditsiinilistele vahenditele ka palvet. Sageli pöördutakse usu ja spirituaalsete teemade juurde just raske haiguse ja surmaga silmitsi seistes. Usu ja spirituaalsusega seonduvad lootus ja positiivsus. Need omakorda on toetavaks ressursiks raske olukorraga toimetuleku, leppimise ja ka paranemise juures.

 

Hingehoidlik tugi aitab arvestada patsiendi spirituaalsete vajadustega nii ennetavas ravis, ravi ajal, kohanemise perioodil kui ka palliatiivravi jooksul. Samas on koosseisulisel hingehoidjal haigla interdistsiplinaarse meeskonna liikmena võimalik märgata ka meditsiinipersonali spirituaalseid vajadusi ning tagada seega meditsiinitöötajatele vajalik hingehoidlik tugi. Aastatel 2015-2016 teostati Eesti 19 haiglas kvantitatiivne uurimus, et välja selgitada Eesti meditsiinitöötajate teadmisi, arvamusi ja kogemusi spirituaalsuse, hingehoiu ja meditsiinilise pluralismi teemadel. Uuringu tulemused tõid välja meditsiinitöötajate hea tahte interdistsiplinaarseks koostööks hingehoidjaga, kes eeldatakse olevat osa haigla meeskonnast.

Autor: Kai

 

Hingehoid erinevates kontekstides, hingehoidja roll haiglas.

Kirsti Aalto

Teenimine karistusasutuse kaplanina eeldab jumalikku kutsumust pastoritööks. See on hingekarjase töö ainulaadse kogudusega erakordses keskkonnas.

Vanglakaplani töövaldkonnad on:

  • Jumalateenistused ja teised usutalitused
  • Individuaalne hingehoid ja nõustamine
  • Usulise suunitlusega sotsiaalprogrammid

Miks hingehoid vanglas?

Juba I saj. seati ametisse diakonissid, kes külastasid vange.

Nikaia kirikukogul 325. a said vaeste hoolekandjad ülesandeks ka vangide külastamise. Nad pidid olema ka vangile vajadusel usaldusisikuks.

19. saj. alguses diakoonia rajaja Theodor Fliedner hülgas karistusmeetodid, mis põhinesid hirmutamisel ja väitis, et sellised meetodid eraldavad kurjategijat üha enam ühiskonnast. Eesmärgiks peab olema vangide parandamine: õpetamise, jumalateenistuse, hingehoiu, jõukohase töö tegemise ning inimväärse kohtlemise kaudu.

Vanglate kaplaniteenistuse käsiraamat ütleb, et individuaalne hingehoid on kõige mahukam töövaldkond, mis ühtlasi iseloomustab kaplaniametit kõige rohkem. Vangistuses esitab inimene sageli religioosseid küsimusi. Mitmesugused piirangud ning õiguserikkumisega seotud hingelised ja elulised konfliktid (perspektiivitusetunne, süü ja õigluse probleemid, ebaõnnestumine lähisuhetes jm) kutsuvad esile religioosseid küsimusi.

Usulistele otsingutele juhivad kinnipeetavat süütunne ja südametunnistus, et on rikutud seadust ja põhjustatud kellelegi valu. Hingehoidja või siis kaplani roll on protsessi juures viibida, aidata toimuvat analüüsida ja näidata võimalusi liikuda edasi.  Kinnipeetava eesmärgiks peaks olema jõuda patutunnetuse ja väljapääsuni, et saada hukkamõistetud inimesest päästetuks.

Pöördumise ehk identiteedimuutuse korral on tegemist protsessiga, milles inimene hakkab analüüsima oma elu ja otsima vastust küsimustele: Kes ma olen? Miks ma olen?

Usulise pöördumise teljeks on üleminek enesekeskselt elutunnetuselt jumalakesksele. Kinnipeetava puhul tähendab pöördumine ka kriminaalsest tegevusest loobumist.

Hingehoidjad ei tohi protsessis osaledes ette rutata või tagant kiirustada. 

Kaplanitena peame omama kannatlikkust ning kindlalt teadma, et tegelikult ei oma ükski kaplan ega keegi teine meelevalda pöörata kuritegelikul teel karjääri tegevat inimest õiguskuulekale teele. See on Jumala töö, kes tahab anda inimesele uue elu. Aga selle otsuse saab teha ainult kinnipeetav ise. Meie oleme vaid teenäitajad, need, kes mõistavad teda ning kes on valmis taas ja taas temaga vaeva nägema, kes ei kaota lootust ning ei löö käega isegi siis, kui mõnikord kinnipeetav ise on juba loobunud vaeva nägemast.

Kristlik kriminaalpoliitika ei otsi vastust, kuidas karistada õiglaselt. Pigem otsitakse lahendust inimelu muredele, hädadele, üksindusele, eraldatusele ja hüljatusele. Seni pole suudetud välja selgitada vanglakaristuse põhjustatud kannatuste suhet nende kasuteguriga.

Mis siis on need murekohad?

Kõnelustes kaplaniga väljendavad kinnipeetavad suurt kaotusvalu ja ängistust, mida neis kutsub esile kodust ilmajäämine. Vangimineku tõttu muutuvad inimese tavaline, harjumuspärane elukorraldus ja ettekujutused. Vanglasse sisenedes rebitakse seaduserikkuja välja talle psühholoogiliselt ja geograafiliselt tuttavast keskkonnast. Väga lühikese aja jooksul peab ta toime tulema erinevate uute asjaoludega, näiteks teadmatus tuleviku ees, pikk karistusaeg või vangistuse emotsionaalne ja materiaalne mõju perele.

Võiks arvata, et korduvalt kristatud kurjategijail ei teki enam hingelist kriisi, kuid enamasti see nii pole. Ehkki ees ootab palju tuttavat, on alati siiski ka midagi uut. Olen märganud, et sisseelamise kulgu mõjutab tulija taust. Vallalistel ja varem karistust kandnuil toimub üleminek kergemalt. Kuid näiteks kodutud, meie mõistes asotsiaalid, kogevad kohe saabudes teiste kinnipeetavate tagakiusu ja põlgust.

Paljudel keskklassi kinnipeetavatel on näiteks kohustused pankade ees, liisingud, osalus mõnes firmas. Sattudes kinnipidamisasutusse, ei suudeta enam oma kohustusi täita.

Vanglasse sattunu seisab tihti kohe silmitsi ka perekonna purunemisega. Mõnikord arvatakse, et lahutus kerkib päevakorda alles hiljem, kui naine ei soovi või ei suuda vanglas karistust kandvat abikaasat ära oodata. Kahjuks võib see juhtuda juba esimestel vanglapäevadel.

K. L. Curran viitab eraldatusele lähedastest kui vangide ühele suuremale stressiallikale. Vangistuses on ülimalt keerukas isiklikke suhteid säilitada. Selline toimetulematus võib vangi psühholoogiliselt väga rõhuda. Hirm saada hüljatud lähedaste ja armastatute poolt ning kõik ohumärgid – lahutuspaberid, ühisest elukohast kolimine, telefonile mittevastamine, teiste kinnipeetavate vihjed jne – võivad vangile purustavalt mõjuda. Seepärast on nad ülitundlikud kõige mahajäetuse ja hüljatusega seostuva suhtes. Koduste kirjad ja isegi lühiajalised kokkusaamised võivad esile kutsuda kriisi kinnipeetaval.

([1] Curran, Kathryn L. Finding God Behind Bars: An Exploratory Study of the relevance on Conversions to criminology. Doktoritöö. Cambridge'i Ülikool, 2002. Lk 11.)

Kuuldes olukorrast, millesse on perekond sattunud seoses pereisa vangistusega, võib kinnipeetav sattuda sügavasse hingelisse kriisi.

Üheks kriisi esile kutsuvaks oluliseks faktoriks eeluurimisalustele on lähenev kohtupäev. See ei ole pikk ajavahemik, sest võib pärast teate kättesaamist kesta vaid mõne nädala, kuid mõjub siiski väga traumeerivalt. Seni inimene võib-olla ei mõelnudki kohtule, kuid muutub nüüd järjest närvilisemaks. Sarnast närvilisust võib täheldada ka vabanemiseks valmistuvate kinnipeetavate juures. Mida pikem on olnud vangistus, seda suurem hirm teda valdab.

Kohanemiskriisi võib võrrelda mõne teise traumeeriva sündmusega, milles ellujäänu kurdab abituse, kangestuse ja hirmutunde üle. Vabadusekaotus vanglakaristuse täideviimisel on kõige ilmsem ja väidetavasti kõige tõsisem ilmajätmine millestki inimesele üliolulisest. Kõik sellega kaasnev on väga mitmetahuline protsess ning mõjutab indiviidi mina-tunnetust.

Karistuse lõppeesmärgiks on, et ka väga rängalt eksinud inimene saaks lepitatud nii iseenda kui ohvri ja ühiskonnaga. Kaplani vaimulik töö ja riigi karistuspoliitika peaksid teineteist täiendama ja mõjutama. Vangla hingehoiul on võrreldes tavalise kirikutööga eripärad, millega peab arvestama – vang on karistuse surve all ja ei ole kõigis oma valikutes vaba. Kaplan ei ole ka tavaline vanglaametnik, tema töö eripäraga peaks arvestama ka vangla.

Autor: Olavi