Religioon ja spirituaalsus on tervise ja ravimisega seotud olnud läbi ajaloo. 1997. aastal arutati spirituaalse temaatika lisamist Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tervise definitsiooni. Praeguseks on spirituaalne mõõde tervisekontseptsiooni osa, mille uurimiseks Euroopas on loodud näiteks instituut Research Institute for Spirituality and Health (RISH), mis organiseerib enda all Euroopa-sisest uurimisvõrgustikku (European Research Network for Religion, Spirituality and Health). Spirituaalsus hõlmab elu tähenduse otsinguid, aitab raskustega hakkamasaamisel ja surelikkuse teadvustamisel ning aitab seega ületada eksistentsiaalseid kriise.
Hingehoiu üheks vormiks on kujunenud haiglahingehoid, mis võib olla patsiendi komplekse ravi osaks. Paavo Kettuneni sõnul on meie ajastu inimesed harjunud valitsema oma elu üle. Haiguse ilmnedes puudutab mõte sellest, et ei suudeta valitseda oma tervist, valusasti. Tänapäeva head ravivõimalused on tekitanud usu, et haiguseid saab võita. Paranematu haigus annab sellisele usule tugeva hoobi. Raske haiguse ilmnedes võib olukord tunduda täiesti lootusetuna ja inimene satub kriisi, milles võib hakata otsima põhjuseid ja seoseid tekkinud olukorrale. Võidakse süüdistada ennast, lähedasi, arste või teisi inimesi. Hingehoidlik tugi aitab patsiendil leida sisemisi jõuressursse, aidates taastada rahu ja tasakaalu. See omakorda tõhustab ravikvaliteeti. Olukordades, kus meditsiin on võimetu, võibki ainsaks abiks olla toetav kohalolu, mõistmine, aktsepteerimine ja kaastunne. Oluline on säilitada ülim austus patsiendi mõtte- ja usuvabadusega seoses.
Eksistentsiaalsed küsimused võivad esile kerkida juba diagnoosi saamise hetkest ning patsientide jaoks on oluline, et nendest saab rääkida. Raske diagnoosiga silmitsi seistes võib emotsionaalse toe vajadus olla väga suur. Haigla hingehoidja saab olla toeks olukorra mõtestamisel, milles ühe osana võivad esile kerkida eksistentsiaalsed küsimused. Hingehoidlik tugi võib väljenduda lihtsalt kõrval olemises, käe hoidmises ja patsiendi jaoks olulistel teemadel arutledes. See eeldab empaatiavõimet, kaastunnet, toetavat kohalolu, oskust kuulata ja oskust tugevdada realistlikku lootust. Samas ei pea hingehoidlik tugi sisaldama arutelu Jumala või religiooni teemadel. Professionaalne hingehoid eeldab teoreetilisi teadmisi ja oskust aidata toime tulla teoloogiliste konfliktidega.
Haigus ja liginev surm võivad vallandada hingelise kriisi nii patsiendil kui ka patsiendi lähedastel. Patsiendi liginev surm võib põhjustada kriisi ka surijaga kokku puutuval haiglapersonalil. Surm on teema, millega ei pruugita toime tulla ja seda eriti nooremate töötajate puhul. Siinkohal on haigla hingehoidjal oluline roll toevajaduse märkamiseks ja sellele reageerimiseks. Haigla kontekstis saab hingehoidja pakkuda nõustamist ja vaimset tuge nii patsientidele, patsientide lähedastele kui ka meditsiinipersonalile erinevate probleemide leevendamiseks või lahenduste leidmiseks. Hingehoidliku toega saab vältida personali läbipõlemist. Samuti on läbi haigla hingehoiu võimalik korraldada erinevaid koolitusi, grupinõustamisi või supervisiooni raskete teemadega toimetulekuks.
Hingehoidlikus mõttes on oluline aidata patsiendil ja tema lähedastel aktsepteerida raskest haigusest põhjustatud olukorda. Haigus võib muuta kogu inimese elukorraldust ja toimetulekut ning tihti kaasneb sellega suur segadus tunnetes. Dr. Christina Puchalski sõnul on spirituaalsuse ja tervishoiu suhet hakatud järjest enam uurima, keskendudes kolmele tähtsale teemale: surelikkus, toimetulek ja paranemine. Inimesed, kes toetuvad usule, tulevad paremini toime ka raskest haigusest põhjustatud kriisiga. On täheldatud, et nad on positiivsemad, õnnelikumad ja tulevad paremini toime näiteks ka valuga. Puchalski viitab Ameerikas 1998.a teostatud uuringule (Assessing clinical outcomes patient satisfaction with pain management), mille kohaselt valuga hakkamasaamiseks kasutatakse tihti lisaks meditsiinilistele vahenditele ka palvet. Sageli pöördutakse usu ja spirituaalsete teemade juurde just raske haiguse ja surmaga silmitsi seistes. Usu ja spirituaalsusega seonduvad lootus ja positiivsus. Need omakorda on toetavaks ressursiks raske olukorraga toimetuleku, leppimise ja ka paranemise juures.
Hingehoidlik tugi aitab arvestada patsiendi spirituaalsete vajadustega nii ennetavas ravis, ravi ajal, kohanemise perioodil kui ka palliatiivravi jooksul. Samas on koosseisulisel hingehoidjal haigla interdistsiplinaarse meeskonna liikmena võimalik märgata ka meditsiinipersonali spirituaalseid vajadusi ning tagada seega meditsiinitöötajatele vajalik hingehoidlik tugi. Aastatel 2015-2016 teostati Eesti 19 haiglas kvantitatiivne uurimus, et välja selgitada Eesti meditsiinitöötajate teadmisi, arvamusi ja kogemusi spirituaalsuse, hingehoiu ja meditsiinilise pluralismi teemadel. Uuringu tulemused tõid välja meditsiinitöötajate hea tahte interdistsiplinaarseks koostööks hingehoidjaga, kes eeldatakse olevat osa haigla meeskonnast.
Autor: Kai Jõemets
Hingehoid erinevates kontekstides, hingehoidja roll haiglas.
Kirsti Aalto
“Elatanuil on tarkus
ja pikaealistel mõistus.” Iiob 12:12
Aasta tagasi, kui läksin tööle hooldekodusse, sai minu esimeseks kliendiks 82-aastane proua Maie (nimi ja vanus muudetud), kelle poeg oli äsja lahkunud igavikku ning kelle puhul täheldati rasket kohanemist hooldekodu eluga.
Meie esimesel kohtumisel nägin Maiet istumas verandal ning istusin tema kõrvale. Vaevu maha istunud, küsis Maie minult: “Noh, mida te siis mulle ütlete?” Kuulnud vastuseks, et ega ma taha ja oskagi talle miskit öelda, kuid istun hea meelega niisama pisut temaga, vabanes pinge Maie kehast ning meid ootas ees pikk jutuajamine ja tihedad kohtumised ühe aasta vältel. Juba sel perioodil hakkas Maie mulle rääkima kirjust liblikast, kes teda peale poja surma on külastanud ning kes talle lohutust pakub ja annab justkui märku, et poeg on ikka temaga. Küsisin temalt, kellele ta veel liblikast on rääkinud ning Maie vastas kiiresti: “Ei, sellest ei räägi ma kellelegi! Nad ei saaks aru. Arvatakse veel, et olen vanadusest hulluks läinud…”
Liblikat meenutasime proua Maiega ka keset jaanuarikuud, mil külastasin teda üleni kaitsekombinesooni riietatult. Koroonaviirus oli pääsenud hooldekodu sellesse osakonda, kus Maiegi elas. Keset nukrat aega, mil hooldekodu meenutas hoolealustele tavalisest veelgi enam suletud kambritega vanglat ja hingehoidja oli üks vähestest, kes kambrisse pääses, oli helge mõelda korraks suvele ja lootusele, et liblikas ilmub sooja tulekuga taas välja. Ja teate mis? Koroonaviiruse taandumine tuli, nagu tuli suvigi ning ühel päeval ka esimene liblikas! Tasapisi oli neid õuel lausa mitmeid. Ja kui ma istusin oma viimasel tööpäeval koos proua Maiega sellel samal verandal, kus aasta tagasi kohtusime, maandus üks eriti usin liblikas Maie käel ning seejärel tema ninal. Imetlesin seda vaatepilti siiralt, sest selles puudutuses kohtus Maie millegagi, mis oli tema jaoks väga eriline ja tähendusrikas. Ta kohtus tõelises rahus oma lootuse ja uskumustega, mida ta sai mulle avada, pelgamata halvustamist või hullumeelseks tembeldamist.
---
Proua Maie on vaid üks näide meid ümbritsevatest eakatest, kes peavad toime tulema muutustega, mille vananemine kaasa toob. Küsimused, mis eelnevas pisikeses loos välja tulid, on vähemal-rohkemal määral tuttavad enamikele eakatele ning nendega töötavatele inimestele. Lisaks sellele, et vananemine esitab olulisi väljakutseid meie füüsilisele tervisele, kätkeb see tihti ka lähedaste surma, kuhjuvat üksindustunnet, iseseisvuse kadumist, raskusi uute keskkondade ja inimestega kohanemisel, vajadus mõtestada maailma spirituaalselt ja eksistentsiaalselt ning ennekõike vajadus olla kuuldud ja mõistetud iseendana. Tänasel päeval lisanduvad sellele veel COVID-19 levikuga seotud hirmud ning piirangud. Kõike eelnevat arvestades saab oluliseks küsimus: kui paljude eakate inimesteni tänases ühiskonnas neile vajalik hingeline ja vaimne tugi reaalselt jõuab?
Tulles lugude juurest ametlikku ja statistilisse maailma, öeldakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni dokumendis World Population Aging 2019, et aastaks 2050 on maailmas iga kuues inimene üle 65-aastane ning aastal 2019 jaotus see suhtes 1 inimene üheteistkümnest. Dokumendist ilmneb, et 17 riigi elanikkonnast moodustavad enam kui viiendiku vanemad inimesed ning sajandi lõpu prognoosid ütlevad, et aastaks 2100 hõlmavad eakad inimesed 61 protsenti maailma elanikkonnast. Me kõik võime siia juurde ise arvutada ja arvestada, millal umbkaudu jõuame isiklikult vanemaealiste statistikasse… “Rahvastiku vananemine on inimeste edulugu, põhjus tähistada rahvatervise ja meditsiini edusamme ning majandusliku ja sotsiaalse arengu võidukäiku haiguste, vigastuste ja varajaste surmade üle, mis on inimkonna eluiga kogu ajaloo jooksul piiranud.”, toob sama dokument välja inimese eluea pikenemisega seotud helgema külje. Paraku seab kõrgem eluiga reaalses elus inimeste ette ühtlasi mitmeid muresid ja kitsaskohti, mille osas on võitu tähistada veel vara.
Eakate kasvav osakaal ühiskonnas esitab nii üksikisikutele kui riigile laiemalt mitmeid väljakutseid. Tihti käib vanema inimese kodune hooldamine tema lähedastele üle jõu või on muid põhjuseid, miks tuleb vaadata spetsiaalsete hoolekandeasutuste poole. “Eestis on ligi 160 hooldekodu ja üle 8300 teenusekoha” väidab väljaande “60+” 2018. aasta artikkel.
2019. aasta Praxise aruanne ütleb, et Eesti hooldussüsteem jätab sageli tähelepanuta eakate vaimse tervise. Ilmneb tõsine murekoht selles, et 30% intervjueeritutest tunnistas depressiooni olemasolu ning näha võib tendentsi, kus vanemaealiste emotsionaalse seisundi tähtsust alahinnatakse. Ka Confido Meditsiinikeskuse kodulehelt saame lugeda, et ligi 40% üle 65-aastastest kannatavad depressiooni all ja vaid 10% neist leiavad sealjuures abi. Ühtlasi tuuakse vastavas artiklis välja, et vanemas eas alanud depressioon on pikema kestvusega ning avaldub tavalisest vähem tunnetes ning rohkem füüsilistes sümptomites. Keskendudes oma mõtiskluses kitsamalt just nendele eakatele, kes jõuavad hooldekodusse, mõistan mina isiklikult, et depressioonis eakas kujutab endast - nii vaimsete kui füüsiliste probleemidega - suuremat töökoormust hooldekodu töötajatele ja seega kogu süsteemile laiemalt. See on kahelt poolt muret tekitav tee, kuna arusaadavalt on vanemaealise ees, kes satub hooldekodusse, - lisaks vananemisega üldiselt seotud väljakutsetele - ees mitmeid spetsiifilisi muresid, nagu kohanemine uue keskkonnaga ning uutlaadi eraldatus- ja üksindustunne lähedaste suhtes.
“Üheks maailma rahvastiku kiire vananemise võimalikuks negatiivseks tagajärjeks on vaimsete häiretega inimeste arvu kasv, mis koormab vaimse tervise teenustesüsteemi paljudes riikides üle” ütleb TAI väljaanne, mis keskendubki spetsiifiliselt vanemaealiste vaimsele tervisele. Vanadus ei tähenda tingimata vaimsete häirete kasvu, kuid võime aimata, et hoolekandeasutusse sattudes suureneb risk selleks, et mitmed vaimse tervise mured võimenduvad.
Ehkki esmapilgul võib tunduda, et hooldekodu pakub võimalust olla sotsiaalselt ühenduses teiste enda-ealistega, mõistame keskendudes üsna ruttu, et enamik vanemaealisi ei loo hooldekodus sõprussuhteid ning neil on raskusi üksteisega suhestumisel. Pigem tõstab hooldekodus olev eakas pilgu personali poole, kus paraku tihti on valdavaks ülekoormus tööst ning ajanappus inimese hingelistele vajadustele tähelepanu pööramiseks. Nii jõuamegi selleni, et eraldada sõnad “üksindus” ning “üksildus”, kus esimene tähendab füüsilist üksiolekut, teine aga on seotud meie hingelise seisundiga, milles eraldatus on pigem seotud meie tajuga täitumata igatsustest läheduse järele. Üksildustunne toob kaasa hulga negatiivseid emotsioone ning loob tihti aluse depressioonile, ärevusele ja teistele vaimse tervise funktsioneerimist takistavatele probleemidele.
“Sotsiaalse isolatsiooni ja üksilduse ennetamiseks tuleb sekkuda. Eakate sotsiaalse kaasatuse ja osaluse suurendamine peab olema eelisarendatud, edendamaks aktiivset vananemist ja elukvaliteedi paranemist holistisel põhimõttel,” ütleb TAI 2013. aasta väljaane. Samas jätkatakse, et tähelepanu tuleks pöörata:
• elukestvale õppele, eakate haridusele ja koolitusele;
• tervise psühholoogilistele ja käitumuslikele mõjuteguritele;
• tervise sotsiaalmajanduslikele mõjuteguritele;
• kultuuriliste ja vaimsete vajaduste arvestamisele.
Tahangi siinkohal edasi liikuda eaka inimese vaimsete vajaduste juurde.
Üleilmse meditsiiniprofessionaale koondava veebiväljaande Medscape artiklist “Spirituality and Aging” (Lavretsky, 2010) võime lugeda põhjalikku teaduspõhist ülevaadet, kuidas just vaimsed vajadused (pidades sedakorda silmas spirituaalsust) kasvavad inimese eaga. Kui vaatleme inimest neljatasandiliselt, siis kolm olulist inimelu kvaliteeti - bioloogiline, füüsiline ja sotsiaalne tasand - langevad vanusega, kuid spirituaalsus vanemas eas pigem kasvab ja seda võib täheldada nii nende puhul, kes on end eelnevalt mingil moel usklikuks või spirituaalseks nimetanud kui ka nende puhul, kes seni pole usuliste teemade vastu huvi tundnud. Seda tendetsi pole vähendanud ka üldine ilmalikustumine.
Juba ammustest aegadest on ajas kasvavat spirituaalsust märgatud ning paljudes religioossetes keskkondades on eakad inimesed eriliselt au sees olnud. Eelmainitud artikkel toob välja julge teesi: “Üksikisiku vaimse praktika integreerimine tervishoiuteenustesse võib aidata kujundada eakamate isiklikku arstiabi ja parandada tervislikke tulemusi” (Lavretsky, 2010) Me ei saa eitada ega silmi kinni panna selle ees, et inimeste eluea kasvuga kasvab ka vajadus tähtsustada suuremal määral täiskasvanud inimeste spirituaalseid vajadusi. Vaimsus (kui spirituaalsus) on oluline eluga rahuloluks, psühhosotsiaalseks heaoluks, füüsiliseks terviseks kui vaimseks terviseks ning ühtlasi aitab elu mõtestada ning eesmärgistada. (Lavretsky, 2010)
Uuringutest, mis hõlmavad vaimsuse mõju inimese rahulolule vanemas eas, tema tervisele ning toimetulekule surmahirmuga, võime saada mitmeid kinnitusi, et spirituaalsuse toetamine vanas eas on äärmiselt oluline. Üks ellujäämise hüpotees viitab sellele, et vaimsemalt ja religioossemalt pühendunumatel inimestel on ka elustiil, mis viib suremuse vähenemiseni. USA’s tehtud uuringus, mis hõlmas üle 20000 täiskasvanu, ilmnes, et religioosne sekkumine võib eluiga pikendada 7 aasta võrra. On olemas mitmeid uuringuid, mis tõestavad spirituaalsuse positiivset mõju haiguste (k.a. vähiga seotud valu) ja operatsioonidega toimetulekul. Uuringute alusel on täheldatud religiooni ja vaimsuse negatiivset mõju vaid radikaalsemate uskumuste korral, mis võivad takistada meditsiinilist sekkumist (nt. vereülekannete ja rasestumisvastaste vahendite keelamine) või asendada selle kohati ohtlikke elemente sisaldavate praktikatega nagu eksortsism.
Hingehoidja hooldekodus on töötaja, kes tegeleb kõigi eelnevalt mainitud teemadega. Oma väljaõppes saab hingehoidja teadmised, mis võimaldavad tal mõista põhilisi inimese vaimse tervisega seotud muresid ning oskuse vajadusel läheneda inimese muredele spirituaalsel ning eksistentsiaalsel tasandil. See on tasand, kus hingehoidjat ei saa asendada psühholoog, kellel puudub vastav väljaõpe. Seega ei saa me toetuda ka väitele, et kui hoolekandeasutuses juhtub olema psühholoog (paljuski täna see teenus puudub), pole tarvidust hingehoidja järele.
Hingehoidja üks põhilisi väljundeid on mõista konkreetse inimese hetkeolukorda ning olla temaga kaasas just selles punktis, kus inimene parasjagu viibib. Nii seisab hingehoidja inimese kõrval tema üksilduses, leinas, surmahirmus ja eksistentsiaalsetes küsimustes. Ükski neist teemadest pole hingehoidja jaoks tabu ega ebamugavust tekitav. Sellisel kombel saab inimene tajuda, et vähemalt kohtumises hingehoidjaga on tal kuuluvus, aktsepteerimine ning õigus olla tema ise. Enese väärtuse tajumisel ja tunnetusel, et tohin olla Mina Ise, on väga suur mõjujõud. Alles siis, kui tajume end aktsepteerituna ja märgatuna, saame tihti hakata paremini mõistma ja mõtestama ennast ja seda, kuhu me liikumas oleme või kuhu liikuda tahame.
Minu igatsus on, et hingehoiutöö, mida on riigi toetusel Eesti hooldekodudes alustatud, võiks saada kindla aluspinna ja veelgi kasvada. Sest see on koht, kus me saame pakkuda austust ja inimeseks olemise väärtuse tunnetust neile, kes on käinud meie eel ja rajanud meile teed. Minu igatsus on, et igal “proua Maiel” meie hooldekodudes võiks olla keegi, kes istub temaga maha, kuulab teda, peab teda väärtuslikuks ning mõistab, kuidas üks liblikas võib olla kõige väärtuslikum märk millestki, mis aitab mõtestada lahkunu eksistentsi ning kinkida tunde, et kõige olulisem ja tähtsam siin elus puudutab teda…
Autor: Kaili Särg
Teenimine karistusasutuse kaplanina eeldab jumalikku kutsumust pastoritööks. See on hingekarjase töö ainulaadse kogudusega erakordses keskkonnas.
Vanglakaplani töövaldkonnad on:
- Jumalateenistused ja teised usutalitused
- Individuaalne hingehoid ja nõustamine
- Usulise suunitlusega sotsiaalprogrammid
Miks hingehoid vanglas?
Juba I saj. seati ametisse diakonissid, kes külastasid vange.
Nikaia kirikukogul 325. a said vaeste hoolekandjad ülesandeks ka vangide külastamise. Nad pidid olema ka vangile vajadusel usaldusisikuks.
19. saj. alguses diakoonia rajaja Theodor Fliedner hülgas karistusmeetodid, mis põhinesid hirmutamisel ja väitis, et sellised meetodid eraldavad kurjategijat üha enam ühiskonnast. Eesmärgiks peab olema vangide parandamine: õpetamise, jumalateenistuse, hingehoiu, jõukohase töö tegemise ning inimväärse kohtlemise kaudu.
Vanglate kaplaniteenistuse käsiraamat ütleb, et individuaalne hingehoid on kõige mahukam töövaldkond, mis ühtlasi iseloomustab kaplaniametit kõige rohkem. Vangistuses esitab inimene sageli religioosseid küsimusi. Mitmesugused piirangud ning õiguserikkumisega seotud hingelised ja elulised konfliktid (perspektiivitusetunne, süü ja õigluse probleemid, ebaõnnestumine lähisuhetes jm) kutsuvad esile religioosseid küsimusi.
Usulistele otsingutele juhivad kinnipeetavat süütunne ja südametunnistus, et on rikutud seadust ja põhjustatud kellelegi valu. Hingehoidja või siis kaplani roll on protsessi juures viibida, aidata toimuvat analüüsida ja näidata võimalusi liikuda edasi. Kinnipeetava eesmärgiks peaks olema jõuda patutunnetuse ja väljapääsuni, et saada hukkamõistetud inimesest päästetuks.
Pöördumise ehk identiteedimuutuse korral on tegemist protsessiga, milles inimene hakkab analüüsima oma elu ja otsima vastust küsimustele: Kes ma olen? Miks ma olen?
Usulise pöördumise teljeks on üleminek enesekeskselt elutunnetuselt jumalakesksele. Kinnipeetava puhul tähendab pöördumine ka kriminaalsest tegevusest loobumist.
Hingehoidjad ei tohi protsessis osaledes ette rutata või tagant kiirustada.
Kaplanitena peame omama kannatlikkust ning kindlalt teadma, et tegelikult ei oma ükski kaplan ega keegi teine meelevalda pöörata kuritegelikul teel karjääri tegevat inimest õiguskuulekale teele. See on Jumala töö, kes tahab anda inimesele uue elu. Aga selle otsuse saab teha ainult kinnipeetav ise. Meie oleme vaid teenäitajad, need, kes mõistavad teda ning kes on valmis taas ja taas temaga vaeva nägema, kes ei kaota lootust ning ei löö käega isegi siis, kui mõnikord kinnipeetav ise on juba loobunud vaeva nägemast.
Kristlik kriminaalpoliitika ei otsi vastust, kuidas karistada õiglaselt. Pigem otsitakse lahendust inimelu muredele, hädadele, üksindusele, eraldatusele ja hüljatusele. Seni pole suudetud välja selgitada vanglakaristuse põhjustatud kannatuste suhet nende kasuteguriga.
Mis siis on need murekohad?
Kõnelustes kaplaniga väljendavad kinnipeetavad suurt kaotusvalu ja ängistust, mida neis kutsub esile kodust ilmajäämine. Vangimineku tõttu muutuvad inimese tavaline, harjumuspärane elukorraldus ja ettekujutused. Vanglasse sisenedes rebitakse seaduserikkuja välja talle psühholoogiliselt ja geograafiliselt tuttavast keskkonnast. Väga lühikese aja jooksul peab ta toime tulema erinevate uute asjaoludega, näiteks teadmatus tuleviku ees, pikk karistusaeg või vangistuse emotsionaalne ja materiaalne mõju perele.
Võiks arvata, et korduvalt kristatud kurjategijail ei teki enam hingelist kriisi, kuid enamasti see nii pole. Ehkki ees ootab palju tuttavat, on alati siiski ka midagi uut. Olen märganud, et sisseelamise kulgu mõjutab tulija taust. Vallalistel ja varem karistust kandnuil toimub üleminek kergemalt. Kuid näiteks kodutud, meie mõistes asotsiaalid, kogevad kohe saabudes teiste kinnipeetavate tagakiusu ja põlgust.
Paljudel keskklassi kinnipeetavatel on näiteks kohustused pankade ees, liisingud, osalus mõnes firmas. Sattudes kinnipidamisasutusse, ei suudeta enam oma kohustusi täita.
Vanglasse sattunu seisab tihti kohe silmitsi ka perekonna purunemisega. Mõnikord arvatakse, et lahutus kerkib päevakorda alles hiljem, kui naine ei soovi või ei suuda vanglas karistust kandvat abikaasat ära oodata. Kahjuks võib see juhtuda juba esimestel vanglapäevadel.
K. L. Curran viitab eraldatusele lähedastest kui vangide ühele suuremale stressiallikale. Vangistuses on ülimalt keerukas isiklikke suhteid säilitada. Selline toimetulematus võib vangi psühholoogiliselt väga rõhuda. Hirm saada hüljatud lähedaste ja armastatute poolt ning kõik ohumärgid – lahutuspaberid, ühisest elukohast kolimine, telefonile mittevastamine, teiste kinnipeetavate vihjed jne – võivad vangile purustavalt mõjuda. Seepärast on nad ülitundlikud kõige mahajäetuse ja hüljatusega seostuva suhtes. Koduste kirjad ja isegi lühiajalised kokkusaamised võivad esile kutsuda kriisi kinnipeetaval.
([1] Curran, Kathryn L. Finding God Behind Bars: An Exploratory Study of the relevance on Conversions to criminology. Doktoritöö. Cambridge'i Ülikool, 2002. Lk 11.)
Kuuldes olukorrast, millesse on perekond sattunud seoses pereisa vangistusega, võib kinnipeetav sattuda sügavasse hingelisse kriisi.
Üheks kriisi esile kutsuvaks oluliseks faktoriks eeluurimisalustele on lähenev kohtupäev. See ei ole pikk ajavahemik, sest võib pärast teate kättesaamist kesta vaid mõne nädala, kuid mõjub siiski väga traumeerivalt. Seni inimene võib-olla ei mõelnudki kohtule, kuid muutub nüüd järjest närvilisemaks. Sarnast närvilisust võib täheldada ka vabanemiseks valmistuvate kinnipeetavate juures. Mida pikem on olnud vangistus, seda suurem hirm teda valdab.
Kohanemiskriisi võib võrrelda mõne teise traumeeriva sündmusega, milles ellujäänu kurdab abituse, kangestuse ja hirmutunde üle. Vabadusekaotus vanglakaristuse täideviimisel on kõige ilmsem ja väidetavasti kõige tõsisem ilmajätmine millestki inimesele üliolulisest. Kõik sellega kaasnev on väga mitmetahuline protsess ning mõjutab indiviidi mina-tunnetust.
Karistuse lõppeesmärgiks on, et ka väga rängalt eksinud inimene saaks lepitatud nii iseenda kui ohvri ja ühiskonnaga. Kaplani vaimulik töö ja riigi karistuspoliitika peaksid teineteist täiendama ja mõjutama. Vangla hingehoiul on võrreldes tavalise kirikutööga eripärad, millega peab arvestama – vang on karistuse surve all ja ei ole kõigis oma valikutes vaba. Kaplan ei ole ka tavaline vanglaametnik, tema töö eripäraga peaks arvestama ka vangla.
Autor: Olavi Ilumets