HingeHoidlikke MõtteMõlgutusi

Kui on keegi, kelle kõrval sa olla ei saa või keegi, kes pole sinuga, anna ta Jumala hoolde ja sa oled hästi teinud. Anna see igatsus ära, anna see kahetsus ära, anna see abitus ära. See on sinu kingitus iseendale, kelle Jumal on armastusega siia ilma loonud. Ja kui sulle tundub, et see on Jumal, kes pole sinu kõrval, anna seegi valu ära. Ainult Jumal teab oma radu. See, et sina Teda enda kõrval ära ei tunne, on sinu inimlikkus, mitte Jumala reetlikkus. Miski mis on inimlik, pole Jumalale võõras. Ka sinu kahtlusel, meelehärmil ja kibedusel on Jumalas alati koht, kus see on armastusega hoitud ja ajaga tervendatud, olgu see kahtlus jumalas, meelehärm iseenda üle või kibedus kellegi pärast, keda sinuga pole.

Vahest on meil lahti laskmise ees hirm. Olgu tegu inimesega, kes tundub meist eemalduvat, ideega mille poole oleme püüelnud või esemega, mis justkui meie osaks on saanud. Lahti laskmine võib tunduda ilma või üksi jäämisena. Ent võime lahti lasta ei tee sind ei üksikuks ega jäta sind millestki ilma, mis teeniks sinu huve. Seda pole alati lihtne näha. Veel raskem võib olla sellega emotsionaalselt leppida. Ent kui miski (keski) meilt võetakse ära – ühel või teisel viisil – on selleks oma põhjus. See on koht ja aeg usaldada Jumalat tuues nii kaotusevalu, hirm kui vastupanu Jumala palge ette, kes kõik on andnud. Ka kaotuse.

Vaid vastuhakk sellele, MIS ON, teeb valu talumatuks, leina lakkamatuks ja kaotuse korvamatuks. Ent ka vastuhakk on osa leinaprotsessist. Niiet ärgem peljakem ühtki tunnet. Ent ärgem ühestki neist omale varjupaika tee. Inimese varjupaik on Jumalas. Tema avaruses. Tema tõstab meid üles, kui me vaid usaldame teda – usaldame elu, usaldame ennast. Mida see Jumala usaldamine tähendada võiks?  Olen seda endalt palju küsinud – vastus tuli nii nagu ikka – kui küsimus oli ammu juba ununenud. Ja nii peame kõik sellele ise oma vastuse leidma. Mina leidsin selle kui ma enam Jumala poole appi ei hüüdnud, kui ma enam imet ei oodanud, kui ma enam armu ei palunud, vaid otsustasin ise oma teed omale rajada. Sestpeale olen elanud usalduses. Iga hingetõmme kui palve, sõnatu ja tiine. Elu kui palve – palve leida oma koht Jumalas läbi oma koha maailmas.  

Õppisin, et üksikuks ei tee mind mitte austajate puudus, vaid minu enda võimetus armastada ja ma hakkasin armastama – nii hästi või halvasti kui oskasin. Tihti kohmakalt ja halenaljakalt, vahest ikka veel tähelepandamatult, ent kord korralt järjest julgemalt. Ennast unustamata. Sest minul on Jumalaga diil, nagu igaühel meist, veel enne kui olime sündinud – et mina loen, et sina loed, et meie vajadused lähevad korda, meie valu loeb ja meie unistused on igaviku raamatusse juba kirja pandud. Ja kui Jumal annab mulle kaotuse, see pole armastuse puudumisest, see pole karistuseks mitte millegi eest, see pole ka eksitus, see on minu saatus ja vaid Jumal teab, kuhu see mind viib ja milleks on see hea.

Kui sul on unistus, anna sellele võimalus. Las ta juhatab sulle teed nagu latern öös. Selles võib peituda sinu hinge saladus, sinu jumalik säde, sinu Täiskasvanuks saamine. Selle tee jalge alla võtmine, ei tähenda tingimata kohale jõudmist, ega selle eest leidmist, mida ootasid. Vahest leiad eest midagi, millest ei osanud unistadagi. Ent kui süda tunneb leitus ära selle õige, jää sinna. Ja võta vastu kõik kaasnevad õppetunnid. Sa ei juhtunud sinna asjata. Kui sind tervitavad teel heidutavad katsumused, õpi nendest. Iga õppetund viib sind lähemale sinu tegelikule sihile – sinu isiklikule inkarnatsioonile Inimeseks siin Maa peal.

Elu on juba kord nii seatud, et kord on kehvemad ja siis jälle paremad ajad. Kehvematel aegadel tuleb kannatlikult ära oodata paremad ajad. Tehes seda, mis on sinu võimuses ja leppides sellega, mis ei ole. Naeratades. Sest on teada, et mis tuleb, see ka läheb. On see siis hüve või puudus. Selles võib kindel olla, et mitte miski ei jää endiseks. Seega on hea see endale teadvustada. Kehvemad ajad ei ole indikaatorid sellest, et oled midagi valesti teinud või – hullem veel – et Jumal pole sinu tegemistega rahul. See on lihtsalt elutsükkel – nagu päev järgneb ööle, nii vaheldub ka rõõm murega. Niiet naerata – kõik möödub. Ja kõik tuleb taas. Kõigil meil.

Kunagi ammu kuulsin üht tarka meest ütlemas: kui sa ühel hetkel vaatad oma elule tagasi ja näed, et see, mida sa teed, on seesama, millest lapsena unistasid – tea, et oled õigel teel. Ma tajun selles tõde oma hinge kõige õrnemate keeltega. Need keeled vaikivad elades teiste poolt ettekirjutatud elu. Need keeled kannatavad, sundides end tegema asju, mis ei ole minu väärtushinnangutega kooskõlas. Need keeled närbuvad, kui ma neist välja ei tee. Kui ma aga käsi südamel kuulatan vaikust, hakkavad need heledasti helisema ja laulma ülestõusmisest.

Kui silmaarst ütles, et mu silmadele on tekkimas kae, tegin suured silmad. Täna aga lugesin omaenda 8 aasta taguseid mõttemõlgutusi, kus kirjutasin kaest, mis me oma silmile kasvatame, et mitte näha tõde, sest liiga tihti tundub pettuse tuimestav tolm magusam tõe käskivast selgusest. Nõnda kasvatame enda silmade ette mõttelise kae. Ent kas ei võiks ka see „päris“ kae osutada millelegi, mida ma enda eest peita püüan? Nii usinasti, et mõtteline kae on reaalseks saanud?

On see antud juhul tõepoolest nii või ei, polegi oluline, ent küsimuse püstitus on igati õigustatud. See, kes kannab silmadel kaed, et vältida tõele otsa vaatamist, ei pruugi ise sellest teadlik olla. Kuna see ei ole tal mitte silma ees, vaid silma sees. Seega tasub aeg ajalt iseenda käest uurida – millised on need läätsed läbi mille ma ennast ja maailma vaatan – palju nad tegelikkust moonutavad? Kui teadlik ma sellest moonutusest olen? Kas ma oskan sellega arvestada? Ehk siis tegeleda konstruktiivse enesekriitikaga. Huvitav on teada ka, millisena näeksin ennast ja maailma kui mu silmades neid moonutusi ei oleks? Siinkohal on oluline meeles pidada, et meil kõigil on need läätsed, mis moonutavad maailmapilti. Nende kihid koosnevad ajastu vaimust, perekondlikest traditsioonidest, religioossetest tõekspidamistest, lapsepõlve kogemustest jne.

Pole kahtlustki, et mõnd eksiarvamust on teinekord iseendalegi raske tunnistada ja teatud tegelikkustele ongi siiralt valus silma vaadata – eriti kui muuta neid enam ei saa. Muidugi on raske, ent enesepettus asja paremaks ei tee – ei enda hingesügavuses ega Jumala palge ees. Seal, kus on raske ja valus, sellele tuleb läheneda hingehoidlikult – kannatlikkusega, mõistmisega, hinnanguvaba ära kuulamisega. Alguses ongi tõega silmitsi seista raske. Edaspidi läheb järjest kergemaks. Ja tõde teeb nägemise terveks.

Oskus naerda oma äparduste üle on õnnistus. Ent rasketel aegadel võib paar väikest äpardust näida lõpliku läbikukkumisena. Tahaks lõigata end maailmast lahti, jääda oma saamatusega silmitsi ja ilma tunnistajateta. Mõnel päikselisemal päeval oleks kergesti võinud näha, et neid prohmakaid juhtub kõigiga, ja õlgu kehitades edasi minna.

Kui maailma eest peitu pugemine sind aitab, ju on sul seda vaja. Meil kõigil võiks olla see turvapaik, kuhu liiga ähvardavaks kasvava maailma eest pakku minna. Aga mitte need paar äpardust ei viinud sind sellesse seisu. See peab olema midagi vanemat, midagi sügavamat, midagi tõsisemat. Vana hingehaav, lapsepõlvetrauma, lahendamata kriis. Ja see on koht endasse minemiseks ja sisevaatluseks.

Kui turvatunne on taastunud ja oled tuvastanud oma madalseisu tegeliku põhjuse, võid tänada end nende äparduste eest, sest nad sundisid sind teadvustama suuremat pilti endast ja maailmast. Nüüd võid jälgida, kuidas sa sarnastes olukordades käitud, teadlikkusega, et sellel valul, mis sinus lahvatab, pole nii palju pistmist tänaste sündmustega kuivõrd möödunuga. Sellele möödunule pead sa otsa vaatama, leidma talle oma koha, integreerima ta minapilti, leinama kui vaja, leppima ning ühel päeval ta enam ei tulegi tagasi painama sind. Siis võid endale õlale patsutada ja naeratades edasi minna.

Miks on oluline oma mõtteid ja elamusi jagada? See olnut ei muuda, ega ole ka võimalik teisele oma maailma selliselt jagada, et ta näeks seda kogeja silmade läbi. Või siiski? Kindlasti on meie seas liikvel jutuvestjaid, kes sõnaväge tunnevad ja oskavad selle kaudu lugusid ehtsalt ja elavalt kuulajateni tuua. Ent ka sellel juhul kipun arvama, et iga kuulaja saab loost omal viisil aru. Seega pikemalt vestmise kunstil ei peatu, vaid lähen üle kuulamise kunstile. Selles osas on kõik igaühe enda teha. Oled just nii hea kuulaja kui sügav ja siiras on sinu huvi jagaja kogemuse vastu.

Meenutades (muuhulgas ka) Assisi Franciscusele omistatud palvet: “Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida muuta saan, ja tarkust nende vahel vahet teha,” saab selgeks, et ma ei saa muuta seda, kuidas teised kuulevad-näevad-kogevad, mis mina nendeni toon, aga ma saan muuta seda, kuidas mina teisi kuulen/kuulan, näen ja kogen. Esimesega tuleb leppida ja teist saab muuta. Teadlikult, visalt, ikka ja jälle oma tähelepanul sabast kinni haarates ja seda tagasi tuues.

Inimene räägib sestap, et tal on vaja olla kuuldud, märgatud, nähtud. See on üks inimese põhivajadusi. Maslow püramiidis võiks see paigutuda alt teise kasti – turvalisuse alla. Kas inimene kõneleb poliitareenilt, klassiruumis või köögis kartulit koorides – kõnelemine viitab ikka vajadusele olla kuuldud. Sinu tähelepanu on suurim kingitus, mida saad teisele anda. Ma ei taha kirjutada siin kuulamistehnikatest – neid leiad mujaltki, tahan hoopis juhtida tähelepanu kuulamiskvaliteedile.

Mida sa kuuled, kui teine räägib? Enda mõtteid temast? Enda tõlgendusi tema sõnadele? Või teda ütlemas sulle – näe, see on see, mis läheb mulle korda. Nii palju, et ma ei jaksa sellega üksi olla. Ma tahan seda jagada. Vahest läheb see isegi niipalju korda, et SELLEST ma ei suudagi rääkida muidu kui vaid suure kaarega. Sest kui sa äkki ei mõista mind ning vastad hinnanguliselt, lagunen ma hoobilt koost. Sestap ma räägin justkui möödaminnes, silma vaatamata. Nii on meie kultuuris kombeks. Aga see ei tähenda, et mulle jagatu korda ei lähe või sinu tagasiside mulle ei loe.  

Ma ei saa valida, kuidas keegi mu kõnet mõistab, aga ma saan valida, kuidas mina teist kuulan. Ma saan valida, et oma järgmiste sõnade või toimetuste peale mõtlemise asemel ma seisatan, vaatan inimesele otsa ja püüan mõista, mis talle praeguses hetkes kõige rohkem korda läheb ja ma ei sega sellesse oma interpretatsioone, vähemlt mitte üleküsimata, kas nendes miski ka teda kõnetab. Sellega saan olla teisele kosutuseks. Niisama lihtsalt, nii vähese vaevaga ja nii olulisel moel. Ja kui sa siis näed sära teise silmis sellest, et teda on kuuldud ja mõistetud, täna teda, et ta sinuga oma elu jagas. Seegi on kingitus.

Kas sa usud, et iga inimene on Jumala enda saadik? On. Nagu sa isegi seda oled. Nii kerjus, kes sind sajatab kui vaimulik, kes õnnistab ja kõik, kes sinna vahele jäävad – kõik nad elavad Jumala hingusest ja neil on oma raske missioon ja teadvus, mis ühtepidi sind sajatab või õnnistab ning teistpidi ulatub lõpmatusse, elu lätteni välja, sinna, kus me kõik oleme Jumalaga üks ja Jumal üksi teab, millega nad siia maa peale on tulnud.

Tähelepanu on ehk tänapäeval suurim valuuta. Seda igale poole ei jagu. Nagu aegagi. Seega tuleb valida, kui palju ja kellele jagada. Kui palju sellest saab nutitelefon, kui palju saab pere, kui palju saab tasane sisehääl. Kuhu tähelepanu läheb, selle muudab ta reaalsemaks – inimene saab nähtavaks, projekt hoomatavaks. Sinu võime kaasa elada, kaasa mõelda, kaasa tunda ja kaasa rääkida mingis loos, võib aidata lool, mis eksisteeris vaid kontseptsioonidena kellegi peas, saada tõeluseks. Kasvõi sellekssamaks hetkeks, mis sa sellele pühendasid. Tähelepanul on jõustav toime. See on kõige suurem kingitus, mida ühele inimesele (või tema projektile) anda. Teiste panus sinu endaks saamise protsessis läbi tähelepanu, mis nad sinule, sinu mõtetele, tunnetele ja ideede elluviimisele pühendavad. on eluoluline. Nii nagu on eluoluline sinu tähelepanu nende protsessides. Ja sinul lasub vastutus valikute ees, mida sa teadlikult teed – keda sa oma tähelepanuga toetad, millele sa jõudu annad. Sinu hääl loeb, sinu kommentaar loeb, sinu tähelepanu võib olla sinu kõige suurem ressurss selles elus.

Vaid omaenda maiset olemust kehastades, täites iga oma keha rakku austuse ja teadvustusega, saab inimene nähtavaks ja tema missioon siin maa peal nähtavaks. Mitte palvetades minestamiseni kloostriseinte vahel (mitte et selles puuduks oma ahvatlus), vaid võttes vastu oma koht sotsiaalses reaalsuses, millesse oled sündinud – oma ema lapsena, oma õe vennana, oma kaasa partnerina, oma kolleegide kaastöötajana, meie planeedi kodanikuna – võttes vastutust, eksides, ekseldes ja tagasi tulles. Kui selline asi nagu eksimus üldse eksisteeribki. Ma eelistan kontseptualiseerida seda kui õppetundi, väljakutset, arenguprotsessi. Sest öeldakse ju, et „vigadest“ ja tagasilöökidest õpime rohkem kui järjekindlalt õnnestudes.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul on olnud aegu kui näib, et maailm on kaotamas oma mõttekust ja mina kaotamas sidet selle vähesega, mida ma veel hooman ja pole ka kedagi ligidal ega kaugel, kes aitaks mõtte tagasi tuua ja ise ma seda ei suuda. Ent siis ilmub täiesti võõras inimene, või keegi, keda vaid nägupidi tunnen – kasvõi poemüüja või koristaja – ja märkab. Pakub istet või vett või küsib: mis minuga lahti on, murelikult, soojalt, koduselt. Ja ma tunnen taas sidet maaga jalge all. See ei haiguta enam põhjatu tühjusena, mis ähvardab mind alla neelata. Mu juurde ilmus ingel ja puudutas…

Vahel on päevad hallid ja ühtesoodu ühte nägu. Inimesed mornid ja mina veel kõige enam. Ei tahaks tänavalegi minna, et mitte hallust ilmaruumi veel juurde luua. Neil päevil ma sporti teha ei viisti ega jalutama minna ei jaksa, ehkki tean, et see teeks head. Neil päevil aitab mind hoopis tilgake luksust. Midagi võibolla täiesti ebavajalikku, aga sellist, mis hingele pai teeb. Võibolla lähen sellel päeval lausa kaks korda vanni. See teeb mu meeltele pai. Või loen terve päev teki all raamatut. Võibolla raiskan rohkem kui tarvis ning luban endale heamaitsta vahutava piimaga kuuma kohvi toorjuustu koogi kõrvale oma lemmikkohvikus. Ja teen sõbrale ka veel välja. Ostan ära need pärlid türklaste poest, mida olen juba kaks kuud piielnud. Või teen ootamatu annetuse millegi nimel, millest ma hoolin. Mitte et hall oleks iseenesest halb – lihtsalt ma näen seda justkui lõuendina, mis küsib värvide järele ja see on minu teha, mis ma sellest luua tahan ning mu hing küsib värvide järele, vahest üheainsa, aga jõulise värvi järele ja vahest millegi õhnõrna järele. Ja kui ma seda loon, loon ma siia maailma pisut elusust juurde austades sellega elu, mis mulle antud on.