Hingehoidja on nõustaja, kes on saanud ettevalmistuse ka kriisis oleva inimese aitamiseks. Hingehoidja püüab abivajajat empaatiliselt mõista, asetudes tema olukorda ning seeläbi tunnetada abivajaja situatsiooni, aidata tal suunavate küsimustega jõuda selgusele oma mures ja leida üheskoos viise mure lahendamiseks.

JAGATUD MURE ON POOL MURET JA JAGATUD RÕÕM ON TOPELTRÕÕM

Hingehoidja võtab iga inimest vastu sellisena nagu ta on, koos tema veidruste ja eripäradega, ta ei tee ettekirjutusi, vaid vahendab inimesele Jumala kõikehõlmavat armastust.

Hingehoolduslikes inimsuhetes kui abistavas vahekorras on äärmiselt oluline hingehoidja isiksus, tema väärtushinnangud, suhtumised, usk. (Haamer 2006)

Aitamine algab mõistmisest.

Hingehoiu eesmärgiks on inimeste aitamine nende erinevates probleemides ja elusituatsioonides. Abistamise põhisisuks on koos abistatavaga teel olemine, tema ärakuulamine, julgustamine ja lepitamine Jumalaga. Oluline on mõista, mis toimub hädas oleva inimese hinges ja see on abistamise lähteks. Inimese probleemid on omavahel seotud.

Pole olemas kriisi kui sellist – on olemas kriisi sattunud inimene.

Hingehoidlikus vestluses ei lahendata üksikuid eraldatud probleeme, vaid aidatakse hädasolevat inimest.

Hingehoidja:

  • pakub kannatavale inimesele tuge ja mõistmist;
  • aitab leida hingerahu, elujulgust ja lootust;
  • hingehoidjaga saab rääkida usulistel ja eksistentsiaalsetel teemadel inimese enda veendumustest lähtudes;
  • toetab haigusest põhjustatud kriisis;
  • toetab surijaid ja tema lähedasi;
  • toetab leinas lahkunu lähedasi;
  • peab oma pädevuse piires jumalateenistusi ja usulisi talitusi või inimese soovil võtab kontakti vaimulikuga.