| Kutsumuselt hingehoidja |
|
|
Autor Juune Holvandus
Harku naistevangla kaplan Rutt Süvari: «Hingehoius nagu armastuseski pole metoodikat.» «Ma ei saa nende elu muuta, ei midagi olematuks teha ega juhtunut ette heita. Aga ma saan kinnitada, kui palju ta on väärt, tõsta alandatu enesehinnangut, öelda talle võib-olla seda, mida mitte keegi pole kunagi öelnud – et ta on kallis, väärtuslik Jumala silmis, et teda armastatakse.» Nii kõneleb Rutt Süvari, Harku naistevangla kaplan, oma igapäevatööst. Vaimuliku igapäevane töö vanglas tähendab eeskätt naiste hingehoidu. Rutt Süvari ütleb, et kusagil sisimas on ta alati teadnud, et talle see sobib, veelgi enam – ta peab just seda tegema. Kristlasena teeb ta oma tööd mõistagi jumalasõna toel, ent ülesanded on palju laiemad – korraldada vangla usualast tegevust, s.t organiseerida ja koordineerida kohtumisi, üritusi, kontserte. Vanglas käib üsna tihti külalisi väljastpoolt, ehkki kinnipeetavate privaatsed kohtumised on rangelt limiteeritud, kindla korra järgi. Peale selle külastab vanglat suur hulk usulisi vabatahtlikke, kes on saanud vastava väljaõppe ja teinud seda juba aastaid. Siis muidugi korralised jumalateenistused. Ja igapäevased vastuvõtud-kohtumised neidude ja naistega, kes soovivad tema jutule. NB! Siit jooksebki oluline piir – Rutt ei kohtu ega vestle nendega, kes teda selleks ISE üles ei otsi või selleks soovi ei avalda. Kaplani jutule kutsumine võib nii mõnegi kinnipeetava häbenema panna ja seetõttu tuleb siin arvestada vabatahtlikkuse printsiipi. Vestelda soovitakse, nagu naised ikka, rohkem nelja silma all, ja mitte alati ei tulda temalt usulist tuge saama, vaid ka lihtsalt elust ja ilmast kõnelema. Millestki muust kui sellest, mis iga päev ümber. Sageli on naljatatud – kaplan toob siia «sõõmu õhku väljastpoolt». Tullakse jagama sisemist ahastust, mis hingel: enamasti on nad ju laste emad, keda kodus väga vaja oleks, ja ehkki alati mitte kõike kõige paremini teinud, piinab neid emasid nüüd süütunne, vastutusekoorem, mure, soov heastada, kuid lapsed on kättesaamatus kauguses.
«Jumal, õpeta mind täna!»
Nii mõtleb Rutt Süvari hommikuti tööle minnes iga päev. «Sest ma ei tea kunagi, mis laadi sündmus mind ees ootab. Naiste küsimustele õigete vastuste leidmine käib mul üle jõu. Pean Jumalalt vastust lootma, kuidas igal konkreetsel juhul käituda ja mida vastata, kuidas inimese hingevaeva leevendada.» Sageli tuleb olla kõrval leinas, sest pole harvad need juhtumid, kus lähedase surmast tuleb kinnipeetavale teada anda. Rutt usub, et peab leidma leevendust, sest karistust kandes ei tohiks seda enam rõhutada, vaid hoolealust tuleb pigem aidata. Vabaneda mineviku raskest koormast, kus teda on võib-olla alandatud, solvatud, rüvetatud. Paljudel juhtudel ongi kuritegu tehtud sellepärast, et enam ei suuda mõnitust ja piinamist taluda, vastu hakates. Et aga suurel osal kinnipeetavatest puuduvad sotsiaalsed toimetulekuoskused, neile pole keegi kunagi ei sõna ega eeskujuga õpetanud, kuidas elus hakkama saada, siis on tagajärjeks elamine röövimisest, enda müümisest, isegi tapmine. Väga paljud ei oskagi elada mujal kui riiklikus asutuses nagu lastekodu või siis ka vangla, kus kindel päevare�iim, toit ja ulualune hoiab elus. «Meil on ka see hea asi, et naised saavad õmblustöökojas, pakkimises, katlamajas, sööklas jm tööl käia, meestevanglas ei ole kõigile tööd. Töö on mitmekordselt vajalik, sest aitab päeva kiiremini õhtusse saada, annab hädavajaliku taskuraha, laseb end tunda väärtuslikumana,» selgitab Rutt. Loe edasi http://eestikirik.ee/node/3549 |
| < Eelmine | Järgmine > |
|---|
Copyright © 2010 Hingehoid.ee
Koduleht on valminud MTÜ Human Est eestvedamisel ja Hasartmängumaksu Nõukogu toetusel.
