| Juuli 2010 |
|
|
Olen kolm nädalat olnud kodunt ära. Kui kõik plaanipäraselt kulgeb, on ees veel aasta võõrsil olekut. Kui oled selle ise endale teadlikult valinud, ei ole ei ärevust ega igatsust. Kõik on nii nagu peab. Kõik lihtsalt ON. Nii pidigi olema, et lähedased ja sõbrad on kaSaad suurepäraselt hakkama palju vähemate asjadega, kui harjunud oled. Muutub lausa arusaamatuks, milleks inimestel nii palju asju tarvis on.
Arvan, et igatsus võib ilmneda, kui olen kohale jõudnud ja kodunenud uues paigas. Aga mitte teel. Teel olek nõuab kohalolekut ja keskkonna pidev muutus toodab värskeid mõtteid. Paigalolek on see, mis paneb igatsema. Edasi või siis tagasi. Paneb ühed ja samad mõtted peas keerlema. Muudab igatsuse objektid kättesaamatuteks ulmadeks. Ja siis peab olema kas osav mõtleja või elama oma paiksuses dünaamiliselt, et mitte kinni jääda perspektiivitutesse mõtetesse ja emotsioonidesse.Ma väga armastan oma kodulinna Tartut, aga ma tean, et sealt on aeg-ajalt tarvis minema saada ja mitte päevaks-paariks, vaid pikemaks, et leida uusi horisonte, ahmida sisse värsket õhku ja tuletada meelde, et maailm on tegelikult tohutu avarus. Ja fantaasiad võivad saada reaalsuseteks ja unistused on täitumiseks. Valu ja pettumused ei kao elus kuhugi, aga et võimaluste horisondid avarduvad, muutub hingamine kergemaks. Uusi avarusi soovides, Ethel kings, toimetaja. |
| < Eelmine | Järgmine > |
|---|