| Pole põhjust ennast enneaegu matta |
|
|
Reporter Bianca Mikovitš,
artikkel on ilmunud Järva Teatajas 04.02.2006 Hingehoidja Naatan Haamer kõneles Järvamaa haigla töötajatele, kuidas tulla toime kriiside ja pingetega nii enda kui teiste elus, hingehoidja töö ulatub nendest piiridest kaugemale. Tundub, et meditsiinitöötajad tunnevad hingehoiu vastu suurt huvi, millest see tulla võib? Suures osas on tunda väsimust ja tüdimust, mis on kogunenud pika ajaga. Meil on abistavates ametites üldine probleem, et inimesed on jäänud üsna üksi, nad on väsinud ja kurnatud, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Sellega on meil vähe tegeletud, et aitavad inimesed ise õigel ajal tuge saaksid. Meditsiin on selles mõttes lausa halastamatu. Oma tööaja jooksul Tartu naistekliinikus olen püüdnud sellele tähelepanu juhtida, et ka töötajad vajavad tähelepanu. Arvan, et mind on kuulda võetud. Kust tuleb nimetus «hingehoidja»? Hinge all mõistetakse meie keeles elavat inimest. Kui räägitakse küladest või peredest, siis öeldakse: seal elab nii ja nii mitu hinge. Isegi kui see on tavakõnes vähenenud, mäletavad inimesed seda ja saavad aru, mida mõeldakse. Kui inimene elab, on ta elav hing. Kui inimene sureb, läheb hing välja ja koos sellega kaob inimesest elu. Kuulsin hiljuti, kuidas keegi naine arvas, et hingehoidja on see, kes tuleb enne surma voodiveerele. Hingehoidja eesmärk on tegelda elava inimesega. See töö võib küll tähendada inimese saatmist kuni surmani, kuid ei piirdu sellega. Eelkõige räägime ikkagi sellest, kuidas väärtustada elu. Tahame, et inimene oleks võimalikult palju elus, et ta ei mataks ennast enneaegu maha, ei loobuks ega annaks alla. Selleks tuleb otsida ja leida, mis inimesele toeks oleks. Aga hingehoidja on ikkagi kirikuga seotud isik? Jah, tõesti on eeldus teoloogiline kõrgharidus. Ta peab olema võimeline arutlema eksistentsiaalsetel ja filosoofilistel teemadel. Hingehoidja ametinimetus sisaldab endas juba teavet, millist maailmavaadet ta kannab. Siit ka peamine meie ja psühholoogide erinevus. Inimestele meenub seoses papi juurde minekuga ikka manitsuskõne ja jutt pattudest, on seda siis hingehoidjalt oodata? Kohtumõistmine ja manitsemine ei kuulu kindlasti siia. Kõva kriitika ja süütundele rõhumine teeb veel nõrgemaks ja võtab viimse jõu, mis on otse vastand hingehoidmisele. Aga loomulikult pole veel selletõttu inimesele kõik lubatud ja hingehoidja kõik heaks kiidaks. Et ummikust välja tulla, peab kasutama analüüsivõimet, aga kui nüüd veel koormaid peale panna, võib kergesti juhtuda, et negatiivsed emotsioonid matavad igasuguse kaine arutlusvõime. Jääb süütunne, millest ei näegi väljapääsu. Nii et esmalt tuleb rahustada ja aidata leida arutlusvõimet. Hingehoidlik põhimõte on tegeleda inimese kui tervikuga. Inimest vaadatakse kõigi tema olukordade ja vajadustega. Sealjuures ei esitata eeltingimusi selleks, et teda üldse abistama hakata. Kui tihti kardavad asutuste juhid, et hingehoidja tulekuga kaasneb agar usukuulutus? Seal, kus asjast midagi ei teata, on igasuguseid kujutlusi. Hirmul on muidugi ka suured silmad. Mul on tulnud küllalt palju seletada, et hingehoidja ei sisene tule ja mõõgaga. Siis tuleb lihtsalt teavet jagada ja näidata tegudega, kes hingehoidja on ja mis kasu temast sünnib. Kuidas hingehoidja oma hinge eest hoolt kannab? Kindlasti on aitajatelgi abi tarvis. Tihtilugu võib algul tekkida tunne, et kõigega on võimalik toime tulla ja kõikide teiste koormaid kanda. Esmalt peab teadma oma piire ja oskama märgata, kui asjad kipuvad üle pea kasvama. Ning siis ka pöörduda kas psühholoogi või mõne teise hingehoidja poole. Abisaamist ei tohi jätta hilja peale. Muidugi võib tihti saada probleemiks, et meie maa on nii väike ja kogu abistajate ring tuttav. Ometi tuleb keegi leida. Kirikuõpetajate kohta öeldakse hingekarjane. Kas see tähendab, et ta tuleb ka hingehoidja tööga toime? Kui ta pole just juurde võtnud koolitusi ja õppinud, siis mitte alati. Eelnev haridus ei ole lihtsalt küllaldane, kuigi on vaimulikke, kes saavad sellega hästi hakkama. Tööna eeldab hingehoidmine ikkagi kindlaid teadmisi. Vaimulikud vajaksid ise tihtipeale tuge, see on üldse meie ühiskonna probleem. Aitajate aitamisele tuleks mõelda hoopis laiemalt ja rohkem. Millal Eestis hingehoidmine algas? Sedasorti tööd on tehtud aegade jooksul ja mingi täitsa uue asjaga tegemist pole. Aga sellisel kujul nagu praegu algas töö 1992. aastal. Mina olin tollal noor Tarvastu kirikuõpetaja ja käisin abi andmas Viljandi noortevanglas. Siis tundsin, et jään hätta nende teadmistega, mis mul on. Kui soomlased tulid ja alustasid esimese aasta kestnud hingehoidliku kursusega Eestis, läksin kohe sinna õppima. Õpingute ajal lisandus töö Jämejala psühhoneuroloogiahaiglas ja Viljandi usaldustelefonis. Kus ametit õpitakse? Eesti hingehoidjad ei ole seotud ühe kirikuga, nad on mitmest konfessioonist, kuid eeldus on kuuluda mõnda kogudusse. Praegu annab hingehoidlikku haridust Tartu teoloogia akadeemia, kunagi sellega alustanud Eesti Evangeelse Luteri kiriku haigla hingehoiukeskus on praegu lõpetanud. Võimalik, et varsti lisandub Usuteaduse Instituut, lisaks on võimalik õppida välismaal, kõige lähemal Soomes. Kui palju peaks meil selliseid inimesi olema? Kui vaadata võimalikke töökohti, on hingehoidjaid küllalt. Kui vaadata tegelikku vajadust, siis vähe. Millise murega inimesed hingehoidja poole pöörduvad? Laias laastus öeldes teeb paljudele muret üksildus. See on omakorda tingitud meie praeguse elulaadi muutusest. Varem suhtlesid inimesed omavahel rohkem, praegu on tavaline, et naabritki ei teata ega tunta. Olen ka seda meelt, et inimeses on ääretult palju võimet ise oma olukordadega toime tulla ja lahendusi leida. Mõnikord võib olla tarvis väga vähe, et jälle edasi minna. NAATAN HAAMER Sündinud 1965. Lõpetanud Usuteaduste Instituudi. Tartu naistekliinikus hingehoidjana alates 1992. Tartu lastekliinikus alates 2002. aastast. Tartu Teoloogia Akadeemia pastoraalnõustamise õppejõud. Tartu Ülikooli religiooniantropoloogia magistrant (tänase päeva seisuga magister). Laste ja noorte kriisiprogrammi liige. |
| < Eelmine | Järgmine > |
|---|
Copyright © 2010 Hingehoid.ee
Koduleht on valminud MTÜ Human Est eestvedamisel ja Hasartmängumaksu Nõukogu toetusel.
