| Aprill 2010 |
|
|
Kõigi elus on mõõnu, aga mitte kõik ei satu sellest meele äraheitmise kuristiku servale. Need, keda elu löögid kuristiku servale kihutavad, on see osa inimesi, kes tunnetavad valu nõnda kõikehaaravana, et see saab filtriks läbi mille nad maailma vaatavad. Huvitav, et just valu kogemisel suudetakse olla antud hetkes nõnda kohal, et see muutub absoluutseks. Kas võime olla oma valus täielikult kohal, tähendab, et evitakse võimet olla ka rõõmus täielikult kohal? Ja kas need, kes ei koge lüüa saamises kuristiku servale paisatust, ei koge ka rõõmude täit ulatust? Ning kas see tähendab, et nad ei viibi hetkedes kohal?
Nendel, kes kõrghetkedes on kõige lennukamad ja madalseisudes meeleheitelisemad, on diagnoos - bipolaarsed. See ei tähenda, et kõik, kellel on tõusud ja mõõnad keskmisest intensiivsemad, kannatavad selle häire all. Iga meeleolu muutus ei vaja diagnoosi. Diagnoosi polegi muuks vaja, kui et teada saamaks, kuidas teda aidata. See eeldab, et tema meeleolud juba takistavad elus toimetulekut. Uurimused on näidanud, et ehkki madalseisud võivad viia bipolaarse sündroomiga inimese meeleheite sügavustesse, millest neil polegi alati jõudu välja rabeleda, pole suurem osa sündroomi kandjaid nõus sellest loobuma maania episoodide tõttu. Maania seisundis suudavad nad liigutada mägesid. Kogevad imetlust, tunnustust, vaimustust – elu kõrghetki. Kuid ka maania võib mõningatel juhtudel saada paineks. Kui avastad, et elad täiesti teises reaalsuses, millega keegi ei haaku, oled üksi ja sul pole oma energiaga midagi teha ja sa ei saa und, sest keed tegutsemisvajadusest. Kuid mõnedel on kalduvus ainult depressiivsusele ja mõnedel ainult maniakaalsusele. Seega valu sügavuse tunnetamine, ei garanteeri rõõmu ulatuse kogemist, ega vastupidi. Ent kui küsimus on hetkes kohal olemises, see on teine kvaliteet. Eraldiseisev emotsionaalsetest heitlustest. Hetkes kohal olemiseks pole tingimata tarvis säriseda elektrist. Ka kõige sügavamas rahus võib kohal olla. Ja usun, et just siis ollakse kõige tõelisemalt kohal. Sest keedes oma emotsioonide mahlas, olemegi kohal oma emotsioonides, mitte hetkes, saame ise nendeks emotsioonideks. Nagu meres ujudes võime olla üle pea vees, aga mitte kohal selles paigas ja ajahetkes. Seega nii need emotsioonid, mida igatseme kui need, mida pelgame, ei vii meid tegelikult kohalolemisele lähemale. See, mis viib lähemale, on võime neid mööda juhtida, sest ainult iseendana saab olla hetkes tõeliselt kohal. Kohalolemise hetki soovides, Ethel Kings, toimetaja. |
| < Eelmine | Järgmine > |
|---|