Aire Parts

ALUSTUSEKS
Hingehoidja töö haiglas on tegevus pidevate „väljakutsete“ pingeväljas. Ühelt poolt on patsientide ja nende lähedaste mured, probleemid, vajadused; teiselt poolt haigla töötajate arusaam hingehoidja tööst, nende isiklikud mured, ootused jpm, ja veel omakorda juhtkonna ootused hingehoidjale, arusaamad hingehoiust, nõudmised. Lisaks ka nn kirikliku liini esindajate küsimused, arvamused ja hinnangud. Seega on töö lahutamatuks osaks pidev selgitustöö, mida hingehoidja teeb ja mida mitte, mida võiks teha ja mida mitte, ja miks. Enamasti on vaja tegeleda erinevate eelarvamustega ja endale ning teistele selgitada: mis on hingehoid ja kui hingehoid on aitamine, siis missugune aitamine?

Teatav eelarvamus ja ettevaatlikkus on suhtumises hingehoidjasse ja tema tegevusse. Kes kardab, et hakatakse „pöörama“ või et hingehoidja muust ei oskagi rääkida kui Jumalast. Üks vanem härra küsis ehmatusega, kui kuulis, kes ma olen: „Kas ma hakkan surema??“ Teine arvas, et ta pole piisavalt usklik, et mingu ma kellegi teise juurde, mis ikka aega raiskan. Kolmas arvas: „No mis asja, kuidas keegi üldse saab kellegi hinge hoida?!“ Üks patsient aga hõiskas, kui ennast tutvustasin: „ Oi kui tore! Kas tõesti selline inimene siin haiglas?!“

Personali poolt on nähtud hingehoidjat vahel spetsialistina, kes paari minutiga peaks muutma kurvad patsiendid rõõmsateks, motiveerituteks ja rahulikeks; või sellena, kes käib ja “sunnib“ patsiente rääkima Jumalast, ja kes peaks hoopis hoolitsema kogu haigla potilillede eest, sest eks neilgi on hing.
Kord tuldi mind „viisakalt“ palatist ära kutsuma: „Ta on nüüd juba väga nõrk ja hakkab surema, ta ei jaksa sulle enam Jumalast jutustada!“ Teinekord imestati: „Kas see mees (patsient) on su isa? Ei ole!? Miks sa siis nii lahkelt temaga räägid?“

Kord tahtis minuga kohtuda eakas pastor, kui külastas haiglas oma lähedast. Teda huvitas, kes mind on saatnud tööle ja kuidas ma, olemata ordineeritud vaimulik, üldse oskan midagi teha. 
 

HINGEHOID ja MEETODID
Hingehoidu ja psühholoogiat on kohati raske väliselt eristada. Mõlemal juhul vestlevad kaks inimest: üks vajab abi ja teine püüab seda pakkuda. Meetodid võivad suuresti sarnaneda, kuid hingehoid on alati rohkem kui meetod. (8) Elu on alati avaram, keerukam ja imelisem kui mis tahes õpetus elust.

Hingehoid on loov töö ning hingehoidja saab kõik enda vähesedki oskused inimeste teenimiseks ära kasutada. Oli üks patsient, kes hakkas tasapisi rääkima ja avanema alles siis, kui samaaegselt joonistas; üks teine proua ootas mind vaid koos plokk-flöödiga (samas kui tema palatikaaslasele see üldse ei meeldinud ning nii me pidimegi omaette koha leidma). Olen lugenud ette, viinud raamatuid ja ajalehti lugeda, paberit lähedastele jõulukaartide meisterdamiseks jne. Kõikide nende paljude ja vahel ka ühekordseks jäänud tegevuste taustaks on ikka vestlused, mis sisuliselt on ärakuulamine ja suunamine hea kaasahaaramiseks minevikust ning pidepunktide leidmiseks tulevikust. Kuid ka sõnatu kohalolek on suhtlemine, ning see on vahel palju raskem kui miski muu.

Oluline ei ole mingi konkreetne tehnika või teraapia, vaid vaim, millest lähtudes tehnikat kasutatakse. On kaks võimalust: kas kasutan aparaati (tehnikat) või pean teist inimest (patsienti) aparaadiks.(5, lk.134)

Üllatavalt palju on ka neid inimesi, kes võtavadki hingehoidjat kui vaimuliku töö tegijat ja teavad, mis küsimusi ainult hingehoidja haiglas lahendab-korraldab. Olen võtnud kontakti patsientide kodukogudustega, kutsunud soovitud vaimulikke armulauatalitust jm läbi viima; käinud lähedaste soovil patsiendi surivoodil palvetamas; leinatoas lahkunu juures hingepalvet lugenud; kliiniku palvetoas ehk kabelis mälestuspalvust pidanud. Kord palus üks lähisugulasteta patsient paar päeva enne oma surma, et ma tema matusepäeval süütaksin kabelis küünla ja loeksin Meie Isa palve (ta ei olnud kindel, kas tema matused tulevad kiriklikud). Ta ütles, et rohkem polegi vaja ja nii saab ta rahu oma mõtetesse. Ka mulle oli see väga tähtis hetk ja suur au tema soovi täita.

AITAMINE
Aitavaid elukutseid ja aitamist on palju: alates näiteks sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnast, diakooniatööst ja haridussüsteemist kuni selleni, nagu Taani filosoof ja teoloog K. E. Løgstrup ütleb, et inimene ei ole kunagi seotud teisega ilma, et ta hoiaks osakest teise elust oma peopesal. (4, lk.103) Seega võib iga põgusaimgi kohtumine ja kokkupuude teise inimesega mistahes tavaelu olukordades olla aitamine, ülesehitamine, toetamine, juhatamine, aga ka teistpidi: hoolimatus, ükskõiksus, lõhkumine. Rääkimata veel nn elukutselistest aitajatest: psühholoogidest, erinevatest nõustajatest, terapeutidest, hingehoidjatest jt, kelle suhe teise inimesega on palju rohkem kui põgus kokkupuude, ja kelle vastutus seetõttu ka palju suurem.

Avaras mõttes on aitamine tegevus, mille kaudu soovitakse teisele inimesele kasu tuua ja tema heaolu parandada. Aitamise mõiste alla mahub väga palju erinevaid tegevusi ning aitav käitumine on üldinimlik ja kultuure läbiv fenomen.

AITAJA HOIAKUD
Aitaja peab jõudma selgusele, millisest muutusest aidatav ise usub olevat endale abi. Selleks on aitajal vaja endalt küsida: mis on see elu hüve, mida aidatav vajab?

Aitaja ülesandeks on aidata kliendil olla oma elu subjekt e. tegutseja, oma tunnete kogeja, väljendaja, oma mineviku kandja ja tuleviku otsija, valikute tegija. Aitaja ei päästa inimest ära sellest maailmast ja kannatustest, vaid juhatab teda tagasi tema oma ellu. Lähtekohaks peavad olema alati aidatava väärtused ja nägemused, sest ta pole teenuste objekt, vaid aktiivne subjekt - aktiivne, kasvav, kohanev, oma elusündmuste looja ja valitseja. Aitamiseks ei piisa aitamise soovist aitaja poolt, vaid abivajaja peab soostuma olema aidatav ning see eeldab abivajaduse ja elumuudatuse vajalikkuse tunnustamist.

Hingehoidja eetilised põhimõtted (lühendatult hingehoidja kutsestandardist):
1. inimesena olen enese eest vastutav;.
2. enese eest hoolitsemine on abivajaja eest hoolitsemise alus;
3. nii nagu aidatav, olen ka ise inimene, kes ei tule alati omal jõul toime;
4. aitamine saab toimuda vaid abivajaja nõusolekul ja üksnes temaga koostöö;.
5. abi andmise eesmärk on suurendada abivajaja arusaamist tema olukorrast ja võimalustest;
6. abi andes ei esita tingimusi;
7. aidates kasutan oma oskusi ja teadmisi parimal võimalikul viisi;.
8. pean kinni usalduslikkuse põhimõttest ja vaikimiskohustuses;.
9. aitaja ei ole abi allikas ega lahenduste looja;
10. väärtustan ka teiste aitajate tööd. (9)

Aitaja võimuses ei öelda abivajajale, mida ta peab tegema, milline on talle hea või halb käitumine, vale või õige valik. Neuroloog ja psühhiaater Viktor E. Frankl kirjutab, et me ei suuda väärtusi õpetada, väärtused on vaja omandada. Ja mõtet ei saa me teise elule anda; ainus, mida me saaksime anda, on kogu meie olemise eeskuju. Sest vastus küsimusele, mis on inimliku kannatuse, inimese viimse tahte mõte, ei saa olla intellektuaalne, vaid ainult eksistentsiaalne: me ei vasta mitte sõnadega, vaid oma olemasoluga. On olemas ka autoritaarne vastus: üks sunnib teisele peale oma mõtted ja väärtused. (5, lk.25)

Peeter Olesk kirjutab Sirbis, et eetika ei alga sellest, kes kuidas oskab, vaid eetika algab suhetest sinu ja muu maailma vahel.(11) Nikolai Berdjajev ütles, et eetika algab Jumala küsimusega: „Kain, mida sa oled teinud oma vennale?“ ning lõpeb küsimusega: „Aabel, mida sa oled teinud oma venna Kainiga?“ (10)

Kus on piirid, kus algab eetika ja kus lõppeb, on individuaalsed küsimused. Meie käitumine ja tegutsemine peegeldab meie väärtusi ja hoiakuid, meie väärtushinnaguid, meie maailmavaadet, meie usku – meid ennast.

INIMKÄSITLUS HINGEHOIUS
Iga nähtava töö ja tegutsemise taustal on teatud inimkäsitlus. Hingehoid juba terminina sisaldab kristlikku maailmavaadet ja kristlikku/holistlikku inimkäsitlust. Hingehoiu inimkäsitluse hulka kuulub lahutamatult ka hingehoidja enese suhe Jumalaga ning usk sellesse, et Jumal hoolib igast inimesest, ka kõige viletsamast või kurjemast. Praktikas tähendab see, et hingehoiusuhte sisu, temaatika ja tulemused lähtuvad abivajaja väärtushinnangutest ning keelest. Hingehoidja osaks on püüe mõista teist inimest lähtuvalt tema eluloost ja aidata tal leida omaenda lahendused ängistavatele olukordadele. Vastuseid teadvast ja ainuõigeid teid osutavast karjasest on saanud kuulav ja mõistev vestluspartner. Hingehoidjana tegutsev pastor või koguduse töötegija on kantslist alla tulnud ning võtnud sisse koha kannatava inimese kõrval - mitte alati teejuhina, vaid pigem teekaaslasena. (8)

Hollandi filosoof ja pastoraalterapeut C. Hein van Garderen´i jaotuse järgi on inimesed kas üksijäänud, Teisele sulgunud inimesed – homo clausus; või avatud inimesed, kes lähtuvad avatud suhetest ja sõltuvussuhetest Jumalaga, teiste inimestega ja iseendaga – homo religiosus.

Kristliku inimkäsitluse järgi on inimene jagamatu tervik, kes on Jumala loodud ja Jumala-näoline. Inimene on pattu langenud ja päästetud, Jeesuse läbi äratatud headele tegudele (armastusele).

Hingehoiu aluseks olevate eelpoolnimetud käsitluste ja arusaamadega lähenetakse inimesele. Kui need on paigas, ei ole vaja hakata nõudma teiselt (aidatavalt) sama väärtussüsteemi, samu arusaamu, sama usku. V. E. Frankl kirjutab, et õigesti mõistetud tolerantsusel pole vähimatki pistmist indiferentsusega. Küsigem endalt: kuidas ma saan nüüd, olles täiesti veendunud oma usus, tunnustada teist usku, kellegi teise veendumust? Kas seda tehes eo ipso ei reeda oma usku ja oma veendumust? Vastus on: ei reeda. Sest ma ei austa ju teise usku seepärast, et ma tema usku jagan, vaid sellepärast, et ma austan oma usku. (5, lk.72)

Hingehoidjal on tarvis oma heaks tööks ja tegevuseks piisavalt laia „platvormi“ ja arusaamist iseendast. Mida rohkem inimeses endas on evangeeliumi ja armastust, seda vähem on vaja sõnu ja (enese)tõestamist.

Ükskõik kuipalju selgem või kergem võib tunduda konkreetsete nõuannete-retseptide jagamine või usin vastamine paljukuuldud küsimusele MIKS? , siiski ei tea me kunagi, mida teine täpselt tunneb ja vajab. On öeldud, et abivajajat saab aidata vaid niikaugele, kui kaugele ta lubab ennast aidata; põhimõttel: jõge ei saa takka lükata! Kuid kindlasti on hingehoius olulisim see, et abivajajat saab aidata niikaugele, kui kaugele ise ollakse jõudnud (või missuguses seisundis ise hetkel ollakse). Aitaja, kes on endaga hädas ja liiga haavatud, ei saa pakkuda tuge ja lootust aidatavale. Või kui aitajal on liiga kitsas arusaam oma aitamisetööst, ei pruugi aidatav sinna oma tegelike vajadustega kuidagi ära mahtuda.

Patsiendi juurde tulid vabatahtlikud hingehoidjad, nagu nad ennast nimetasid ja nagu seisis ka nende tegutsemisloal. Patsiendi küsimuse peale, kes te olete ja mida soovite, vastasid nad, et nad tahavad rääkida vaimulikel teemadel. Patsient keeldus, tuues põhjuseks halva enesetunde ja haiguse. Aktiivsed aitajad sellest ei kohkunud, vaid seletasid, et sellepärast ta haige ongi, et pole piisavalt usklik, pole päästetud ja nemad võivad tema kohe ära päästa, kui ta vaid kordab nende järgi teatud palvet; muidu läheb ta põrgusse.

Uku Masing kirjutab, et kes julgeb Jumalasse uskuda, saab enda kätte Jeesuse käest kaks tähte: headuse ja vabaduse; ning vastutuse neid hoida ja suureks teha. Ning inimese valik on, kas ta üldse hindab seda. Samas vajame just kõige enam enda kõrvale inimest, kes oleks lihtsalt inimene, mitte hinnanguandja, kritiseerija, takkakiitja… Viisakad me võime ju olla, aga inimlikku soojust vajame kui õhku. Ja paar tänulikke silmi on enam väärt kui kogu maailm! (7, lk.14) Aga kas me ilma jõu ja tarkuseta Ülevalt üldse oskame olla lihtsalt inimesed, teekaaslased?

MIS ON HINGEHOID?
E. Ewalds´i tuntud hingehoiu definitsiooni järgi on hingehoid hingehoidja poolt inimesele antav abi, mille eesmärgiks on aidata tal ennast teostada ja küpseda nii, et ta mitte üksnes ei annaks head ühiskondlikku panust, vaid hingehoidliku suhte kaudu saaks abi tervenemiseks ja Jumala tahte täitmiseks oma elus.

Norra pastor ja hingehoidja Tor Johan Grevbo ütleb, et hingehoid on teoloogia biograafilises aspektis – teoloogia räägib meile Jumalast, aga ilma inimesest rääkimata seda teha ei saa. Hingehoid on see, et avastame ja hoiame kinni kustutamatust seosest meie elude ja Jumala vahel; ja eriti just seal (siis), kus (kui) Jumal tundub olevat kaugel ja peidetud. Jumal on kohal ka siis, kui ei nimeta tema nime.(6)

Hingehoidja töö eesmärk on vähendada haigustest, õnnetustest või muudest elusituatsioonidest põhjustatud kriisi tagajärjel psüühikas väljenduvaid negatiivseid kõrval- ja järelmõjusid ning aidata inimesel mõista oma praeguse ja tulevase seisundi tähendust oma elus kui tervikus. Inimese igakülgne toetamine käesolevas hetkes eesmärgiga parandada abivajaja toimetulekut tulevikus. Lisaks tegelemisele inimese mineviku, oleviku ja tulevikuga keskendub hingehoidja oma töös eksistentsiaalsetele teemadele (näit. kannatuse tähendus, elu mõte ja elu mõttetus jmt). (9)

Hingehoidja haiglas on olemas nii patsientide, nende lähedaste kui ka personali jaoks. Siiski tuleb kõige rohkem tegeleda just patsientidega. Tegevusväli on lai ning kuna hingehoiu aluseks on terviklik ehk holistlik inimkäsitlus ja lähtumine abivajajast, siis väga täpselt ei tea ühelgi hommikul tööle minnes, millega just tegeleda tuleb. Iga inimene on eriline ja ainulaadne ning temaga kontakti saamine on hingehoidliku suhte aluseks. Ilma ausa, avatud ja usaldusliku õhkkonnata ei saagi raskeid, sisulisi ja sügavaid vestlusi pidada. Hingehoidu ja selle eesmärke on defineeritud mitmeti, kuid mulle meeldib üks lühike selgitus Ameerika teoloogilt ja pastoraalnõustajalt Seward Hiltnerilt: hingehoiu üldine eesmärk on avastuste tegemine. Ja nii avastan minagi seda Imet – inimest - , olgu ta siis patsiendina haigevoodis, lähedasena tema kõrval või kliiniku töötajana aitaja rollis. Vahel on algus üsna lihtne: joogitopsi ulatamine, tervitus, teki kohendamine, paar minutit keskendumist jms. Ja muidugi avastan iseennast, sest kohtumine teisega paneb mind sügavuti proovile, katsub läbi.

Küsimusele missugune aitamine on hingehoid? on ehk ühte vastust raske leida. Minu jaoks on see rohkem hoiak või armastus, mis saab konkreetsemaks alles töö käigus, st kohtudes teise inimesega ehk siis hingehoidliku suhte arenedes. Vahel ei teagi, kes keda aitab. Vahel on asises mõttes mittemidagitegemine ja koos abitu olemine ja vaikimine palju rohkem väärt kui miski muu. Kes hindab, kas toimus abistamine? Kolleeg võib mitte möista (mis sa istud seal!?), juhtkond mitte aru saada (mida pole kirjas, pole olemas!?), ma ise võin muretseda (palk vaja ju ka ära teenida nii, et palgamaksjad aru saaks!?). Dilemmad, südametunnistus, väärtused, usk, eetika… Ainus, mis lõpeks kõike määrab, on julgus seista Jumala ees. Elu esitab meile küsimusi, mitte meie elule. Ja me peame vastama.

Søren Kierkegaard on kirjutanud: kui ma tahan edukalt aidata inimese teatud eesmärgini, pean ma esmalt leidma inimese seal, kus ta on, ning just sealt alustama. Et aidata teist, pean ma mõistma rohkem kui see, keda ma tahan aidata, kuid samas pean mõistma sedasama, mida mõistab tema. Kui ma seda ei suuda, siis ei aita, et ma oskan või tean rohkem. Kui mulle on olulisem näidata, kui palju ma ise oskan ja suudan, näitab see minu üleolekut ning soovi olla teiste poolt imetletud, mitte olla abiks. Kõik siiras abivalmidus algab alandlikkusest selle vastu, keda ma tahan aidata. Aitamine on teenimine, mitte valitsemine. Kui ma ei suuda neid tingimusi täita, ei suuda ma ka kedagi aidata. (4, lk.10)


Kasutatud materjalid:
1. Naatan Haamer Hingehoiu koolitajate koolituse materjalid (TTA, 2006)
2. Naatan Haamer Hingehoiu loengute konspektid (TTA, 1996-2000)
3. Ethel Kings Aitaja eetika loengute materjalid (TTA, 2010)
4. Ann-Elin W. Slettahjell Käsiraamat hooldusõdedele (2007)
5. Viktor E. Frankl Mõttetahe (2001)
6. Uku Masing Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt (1993)
7. Tor Johan Grevbo Hingehoiuseminari „Jumala maskid hingehoiutöös“ konspektid (2006)
8. www.ekklesia.ee/parnuimmaanuel/Rubriik/Hingehoid.htm
9. www.kutsekoda.ee (Hingehoidja kutsestandard)
9. www.orthodoxa.org/EE/estonieEE/textesStefanusEE/OrientOccidentEE.htm
10. www.sirp.ee