|
Pole põhjust ennast enneaegu matta |
|
|
Reporter Bianca Mikovitš,
artikkel on ilmunud Järva Teatajas 04.02.2006
Hingehoidja Naatan Haamer kõneles Järvamaa haigla töötajatele, kuidas tulla toime kriiside ja pingetega nii enda kui teiste elus, hingehoidja töö ulatub nendest piiridest kaugemale.
Tundub, et meditsiinitöötajad tunnevad hingehoiu vastu suurt huvi, millest see tulla võib?
Suures osas on tunda väsimust ja tüdimust, mis on kogunenud pika ajaga. Meil on abistavates ametites üldine probleem, et inimesed on jäänud üsna üksi, nad on väsinud ja kurnatud, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.
Sellega on meil vähe tegeletud, et aitavad inimesed ise õigel ajal tuge saaksid. Meditsiin on selles mõttes lausa halastamatu. Oma tööaja jooksul Tartu naistekliinikus olen püüdnud sellele tähelepanu juhtida, et ka töötajad vajavad tähelepanu. Arvan, et mind on kuulda võetud.
Kust tuleb nimetus «hingehoidja»?
Hinge all mõistetakse meie keeles elavat inimest. Kui räägitakse küladest või peredest, siis öeldakse: seal elab nii ja nii mitu hinge. Isegi kui see on tavakõnes vähenenud, mäletavad inimesed seda ja saavad aru, mida mõeldakse.
Kui inimene elab, on ta elav hing. Kui inimene sureb, läheb hing välja ja koos sellega kaob inimesest elu.
Kuulsin hiljuti, kuidas keegi naine arvas, et hingehoidja on see, kes tuleb enne surma voodiveerele.
Hingehoidja eesmärk on tegelda elava inimesega. See töö võib küll tähendada inimese saatmist kuni surmani, kuid ei piirdu sellega.
Eelkõige räägime ikkagi sellest, kuidas väärtustada elu. Tahame, et inimene oleks võimalikult palju elus, et ta ei mataks ennast enneaegu maha, ei loobuks ega annaks alla. Selleks tuleb otsida ja leida, mis inimesele toeks oleks.
|
|
Loe edasi...
|
|
|
Hingehoiuülikool asub Tartus |
|
|
Autor Aime Jõgi
Ilmunud väljaandes Tartu Postimees
Tartu Teoloogia Akadeemia on Eestis ainuke õppeasutus, kus on võimalik hingehoidu nii rakenduskõrghariduse kui ka magistritasemel õppida.
|
|
Loe edasi...
|
|
|
Missugune aitamine on hingehoid? |
|
|
Aire Parts
ALUSTUSEKS
Hingehoidja töö haiglas on tegevus pidevate „väljakutsete“ pingeväljas. Ühelt poolt on patsientide ja nende lähedaste mured, probleemid, vajadused; teiselt poolt haigla töötajate arusaam hingehoidja tööst, nende isiklikud mured, ootused jpm, ja veel omakorda juhtkonna ootused hingehoidjale, arusaamad hingehoiust, nõudmised. Lisaks ka nn kirikliku liini esindajate küsimused, arvamused ja hinnangud. Seega on töö lahutamatuks osaks pidev selgitustöö, mida hingehoidja teeb ja mida mitte, mida võiks teha ja mida mitte, ja miks. Enamasti on vaja tegeleda erinevate eelarvamustega ja endale ning teistele selgitada: mis on hingehoid ja kui hingehoid on aitamine, siis missugune aitamine?
Teatav eelarvamus ja ettevaatlikkus on suhtumises hingehoidjasse ja tema tegevusse. Kes kardab, et hakatakse „pöörama“ või et hingehoidja muust ei oskagi rääkida kui Jumalast. Üks vanem härra küsis ehmatusega, kui kuulis, kes ma olen: „Kas ma hakkan surema??“ Teine arvas, et ta pole piisavalt usklik, et mingu ma kellegi teise juurde, mis ikka aega raiskan. Kolmas arvas: „No mis asja, kuidas keegi üldse saab kellegi hinge hoida?!“ Üks patsient aga hõiskas, kui ennast tutvustasin: „ Oi kui tore! Kas tõesti selline inimene siin haiglas?!“
Personali poolt on nähtud hingehoidjat vahel spetsialistina, kes paari minutiga peaks muutma kurvad patsiendid rõõmsateks, motiveerituteks ja rahulikeks; või sellena, kes käib ja “sunnib“ patsiente rääkima Jumalast, ja kes peaks hoopis hoolitsema kogu haigla potilillede eest, sest eks neilgi on hing.
Kord tuldi mind „viisakalt“ palatist ära kutsuma: „Ta on nüüd juba väga nõrk ja hakkab surema, ta ei jaksa sulle enam Jumalast jutustada!“ Teinekord imestati: „Kas see mees (patsient) on su isa? Ei ole!? Miks sa siis nii lahkelt temaga räägid?“
Kord tahtis minuga kohtuda eakas pastor, kui külastas haiglas oma lähedast. Teda huvitas, kes mind on saatnud tööle ja kuidas ma, olemata ordineeritud vaimulik, üldse oskan midagi teha.
|
|
Loe edasi...
|
|
|
|
Artiklid 
